Näiliselt sarnane kuid siiski isemoodi Armeenia

Vahelduseks siis Gruusia juttudele ka naaberriigist Armeeniast. Eelmine nädal viis teekond mind Gruusiast Armeeniasse seitsme tunnise marshrutka sõidu järel. Armeenia on mägine maa, kus kõrgeim mägi on vulkaan Aragats (4095 m). Armeenlaste jaoks on eriti olulisel kohal nende püha mägi ja rahvuslik sümbol Ararat (5137 m). Tänapäeval asub Ararat Türgi territooriumil, kuid enne Nõukogude Liiduga liitumist oli tegemist Armeenia territooriumiga. Armeenia asub Euraasia laama ja Araabia laama kokkupõrke alal, mistõttu on maavärinaohtlik. Armeenia pealinn Jerevan on modernne suurlinn, mis tekkis juba 782 eKr unartulaste rajatud Erebuni kindluse juurde.



Mägine Armeenia loodus (Foto:Autor)

Vaade Jerevanile (Foto: Autor)

Kui vaadata kaarti, siis Tbilisist Jerevani on kõigest 292 kilomeetrit. Võttes arvesse siinset transporti, olin juba osaliselt valmistunud kurnavaks sõiduks. Võrdluseks nii palju, et Eesti tingimustes sõidaksin Haanja-Tartu-Imavere-Tallinn 290 km 3,5 tundi, siis siin kulus selleks sõiduks 7 tundi! Teekonnal puudusid suuremad pausid ja lisaks kurvidele oli tee veel auklik, äkiline, ekstreemne ja väljakannatamatult pikk. Sõitu leevendas see, et marshrutkas kogesin armeenlaste soojust kui üks armeenlane asus suhtlema ning sõidu lõpuks kutsus isegi oma sünnipäevapeole. Hiljem armeenlannast sõbrannalt küsides, kinnitas ta, et jah armeenlaste jaoks on külalislahkus väga oluline ning igat külalist tuleb austada. Kui on näha, et külaline on üksinda või vajab seltsi, siis vabalt võivad nad kutsuda enda koju, sünnipäevapeole, pulma ning loomulikult tahavad muuta iga inimese Armeenias viibimise meeldejäävaks ja soojaks.

Eelinfoks nii palju, et Gruusia-Armeenia piiripunktide vahel tuleb kõndida jala kõigi oma asjadega ning passikontroll on üsna kiire. Eestlased ei vaja viisat Armeeniasse reisides, mis muudab kogu reisimise palju lihtsamaks. Ajalooliste konfliktide tõttu on Armeenia piir  Türgi ja Aserbaidžaaniga suletud, Gruusia ja Iraaniga avatud. Juba reisi alguses oli selge, et naaberriigid on erinevad ning kindlasti ei tohi neid samastada või võrrelda, sest mõlema poole kohalikele ei meeldi väga selline võrdlus. Ja tegelikult kas ongi vaja, sest igast riigist tekib nägemus läbi oma enda kogemuse ning kunagi ei saa kuuldud lugude põhjal kinni olla teatud standardites, kuna olukorrad on erinevad. Selle reisi käigus õppisin seda, et uut piirkonda tundma õppides tuleb olla justkui avatud leht ning lasta lihtsalt kogemustel ennast juhtida.


Vaade kauguses kõrguvale Araratile (Foto: Autor)



Järgnevalt mõned numbrilised faktid nii Eesti kui ka Armeenia kohta, et tekiks parem taju üsna väiksest riigist, kus inimestel suur süda. Armeenia on merepiirita vabariik ning pindala on 29 743 km². Samal ajal Eesti pindala on 45 339 km². Rahvaarvu poolest on armeenlasi 3 026 900, mis tingib rahvastiku tiheduse 102 in/km² ja eestlasi on selle võrra kolm korda vähem 1 315 635 ja rahvastiku tihedus 29,0 in/km². Armeenia taastas oma iseseisvuse 23.september 1991 ja ka nüüdsel ajal ringi reisides on kohapeal olles justkui ajas tagasi rändamine. Meeldetuletus, et Eesti iseseisvus taastati 20. augustil 1991. Armeenia arengut on pärssinud osaliselt Mägi-Karabahhi konflikt ja Nõukogude Liidu lagunemise järel on olnud keerulisem majanduslikku olukorda parandada. Armeenlased on uhked oma rahvuse üle ja riigiski elab 97,9% armeenlasi ning ülejäänud siis muud rahvused. Legendi järgi võitis Hajk 2492 eKr lahingus Assüüria kuningat Belit ning moodustas esimese Armeenia riigi. Armeenia kultuuri ja identiteedi tähtis osa on armeenia kiri, mille lõi Mesrop Maštotsh umbes 4. sajandil pKr. Armeenia riigi keel on armeenia keel, kuid turistile teeb reisimise mugavamaks, et väga laialdaselt on kasutusel vene keel ning järjest enam kogub populaarsust ka inglise keel. Näiteks oli üks juhus kui taksojuht Jerevanis oskas vaid armeenia keelt ning tänu tänapäevastele nutiseadmetele võttis oma tahvelarvuti välja, trükkis vajaliku aadressi sisse ning liikus siis GPRS-I juhiste järgi. Tänava nimed on nii armeenia kui ka inglise keeles ning nii mõnigi poe nimi vene keeles. Üllatuslik oli see, et näiteks wifi leviala oli peaaegu igal pool. Üldsegi proovib Armeenia tehnoloogiliselt areneda ning neil on välja töötatud oma nutitelefon Armphone. Populaarne mäng, mida iga Armeenlane oskab mängida on male ning samas mängitakse ka muid lauamänge. Selle tõestuseks võib leida Yerevani tänavatelt ja parkidelt erinevaid kujusid ja monumente.




Player of backgammon ehk triktrakk mängijaga skulptuur (Foto:Autor)



Armeenia lipul on esindatud kolm värvi: oranž, punane ja sinine. Punane sümboliseerib mägismaad, armeenia rahva pidevat võitlust olemasolu eest, kristlikku usku, Armeenia vabadust ja iseseisvust. Sinine sümboliseerib Armeenia rahva püüdlust elada rahuliku taeva all. Oranž sümboliseerib Armeenia rahva loovat annet ja töökust. Ka riigilipul punane näitab seda, et ajaloos vaheldusid Armeenia iseseisvusajad autonoomiaga suurriikide võimu all. Armeenia strateegilise asendi tõttu kahe kontinendi piiril tungisid sinna paljud rahvad, nende seas assüürlased, kreeklased, roomlased, bütsantslased, araablased, mongolid, pärslased. 16. sajandil jagasid Armeenia omavahel Ottomani impeerium ja Safaviidide Pärsia. Kristlastena diskrimineeriti armeenlasi Ottomani riigis. Aastatel 1894-1896 hukkus 80 000- 300 000 inimest. Esimese maailmasõja algusega arreteeriti 1915. aastal armeenia intellektuaalid. Sõdurid, kes olid teeninud Türgi sõjaväes, kutsuti sõjaväkke ja lasti maha ning naised, lapsed ja vanurid pagendati Süüria kõrbesse. 1915–1917 toimunud armeenia genotsiidis hukkus 600 000–1 000 000 inimest. Paljud armeenlased põgenesid Venemaa- Armeenia aladele või teistesse Lähis-Ida maadesse. 23. augustil 1990 moodustati iseseisev Armeenia Vabariik. Aastatel 1991–1994 toimus Armeenia ja Aserbaidžaani vahel sõda Nõukogude ajal Aserbaidžaani NSV-le kuulunud Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti alade pärast. Sõja jätkumist näitab ka asjaolu, et 2016. aastal puhkes Mägi-Karabahhi piiril Aserbaidžaani ja Armeenia vahel taas konflikt, mis nõudis kümneid inimelusid. Armeenia sünge mineviku kajastamiseks on Jerevanis võimalik külastada Armeenia Genotsiidimuuseumit. Tegemist üsna õõvastava kohaga, kuid seda külastades laiendasin oma silmaringi  ning tundus uskumatu, et pärast massilist rahvuse hävitamist suudab üks rahvus ikka olla nii positiivne ja areneda järjest avatumaks ja vastuvõtlikumaks turismile.
 

Vaade Jerevanile Genotsiidi muuseumist (Foto: Autor)

Järgnevalt siis mõned pildid peamistest vaatamisväärsustest Armeenias. Yerevanis on üheks vaatamisväärsuseks Republic Square, mis asub siis kesklinnas. Väljaku disainis Alexander Tamanian 1924. aastal. Igal õhtul algusega kell 21:00 toimuvad vee- ja muusikashowd, mis on turistidele üsna vaatemängulised ja kaasahaaravad. Yerevani tänavad on turvalised, enamasti puhtad ning üldjuhul on kesklinnas kõik jalutuskäigu kaugusel. Kuna Armeenia on üsnagi väike, siis minu reisi jooksul oli ööbimine Jerevanis ühes kohas ning tegin siis päevareise Garni templisse, Geghard kloostrisse, Gata festivalile mägedes ja huvi korral ka teised linnad on üsna lähedal. Külastamata jäi veel Armeenia pärl Sevan´i järv, mis on kindlasti mõnus kogemus ilusa suvise ilma korral.
 

Republic Square Jerevanis (Foto: Autor)

Garni hellenistlik tempel (Foto: Autor)

UNESCO maailmapärandisse kuuluv keskaja klooster Geghard (Foto: Autor)

Araratist sai püha mägi kuna legendi järgi saabus Noa Ararati mäele puhkama ning pärast üleujutust istutas esimese viinamarjapõõsa Ararati orgu. Sellest alates sai alguse viinamarjakasvatus ja veinivalmistamine Armeenias. Püha mägi Ararat on siis ümbritsetud püha maaga ning Armeenia on n.ö. emamaa kõigile armeenlastele, kes elavad nii Armeenias kui ka mujal maailmas. Juba ajaloolistest lugudest innustatuna loodi 1877. aastal Yerevan Ararat Brandy-Wine-Vodka Faktory, kus eestvedajaks oli Nerses Tairyan koos Hovhannes Aivazovskiga. Aastal 1899 omandas brändi valmistamisõigused Nikolay Shustov, kellest sai ka kõige tuntum brändivalmistaja Venemaal ja ta jätkas edukat tegevust Armeenias. Tema ajal sai Armeenia brändi tunnustuse Prantsusmaalt ning nimetati ümber konjakiks, kuna vastas konjaki nõuetele ja kvaliteedile. Margar Sedrakyan alustas uut ajajärku konjaki tehases kui W. Churchill esitas tellimuse, et iga kuu jõuaks kastike Noa tehase konjakit Inglismaale. Tänu selle konjaki tuntusele pääses Sedrakyan vangistusest, kuna tema puudumisel tehases langes konjaki kvaliteet. Aastal 2002 taastati tehase töö ning ajalooliselt olulised brändid- konjakid. Nüüd on võimalus osaleda tehases umbes 45-minutilisel tuuril, kus teekond viib läbi väikese muuseumi, maa-aluste käikude ning degusteeritakse nt 93 aastast veini, 10 ja 20 aastaseid konjakeid.



Yerevan Ararat Brandy-Wine-Vodka Factory (Foto: Autor)

Lugusid Armeeniast on palju ning järgnevalt mõned näpunäited, mida jälgida Armeeniasse reisides:

* Eestlastel ei ole vaja viisat Armeeniasse reisides, kuid reisi planeerimisel tuleb jälgida missugused piiripunktid on avatud erinevate riikide vahel.

* Armeenlaste külalislahkus on siiras ja abivalmis ning eestlaste umbusklikkuse võib selles riigis seljatada.

* Rahavahetus on kõige soodsam kas piiripunktides või siis ka suuremates poodides on neil rahavahetuspunktid ning aktsepteerivad ka hea kursiga eurosid. Kindlasti tuleks vältida pankasid, kuna nende tasud palju kõrgemad.

* Enamikes kohtades on kasutusel sularaha ning kaardimakse võimaluse korral ei pruugi kaart toimida, nagu minu Swedpanga kaart ei töötanud ühes riidepoes.

* Kiireim ja lihtsaim viis ringiliikumiseks on takso ning Jerevani piires võib arvestada 600-800 drammi, mis on siis umbes 1-2 eurot, kuna kurss on 1eur on 561 drammi. Tuleb jälgida ka seda, et Armeenia taksodes on taksomeetrid ja enne sõitu võib hinna ka enam-vähem kokku leppida.

* Väljas söömine on soodne ning toidud on maitsvad.

* Internet töötab paljudes kohtades ja on vabalt kättesaadav.

* Kuna riik on väike, siis võib vabalt ööbida ühes kohas ja teha päevareise teistesse Armeenia piirkondadesse.

* Kui järsku armeenlased hakkavad laulma ja tantsima avalikes kohtades, näiteks bussisõidul, siis on see täiesti normaalne ja tuleb lihtsalt kaasa elada, et saada osa sellest rõõmust.

* Külastades kirikuid ja pühakodasid, tuleb väljudes minna selg ees, et austada usku.
 

Gata festival mägedes (Foto: Autor)

Wine House Areni Cave veinide degusteerimine (Foto: Autor)

Viimane päev Armeenias möödus kultuuriliselt kui külastasin Gata festivali Khachik piirkonnas ühe Armeenia noorte grupiga. Gata on traditsiooniline Armeenia magus leib, mis on justkui pärmitaignaga küpsetatud ümmargune kook maitsva täidisega. Teekonnal käisime taaskord erinevates pühakohtades ning viinamarjaistanduses, kus ühes külas on kohalikul ettevõte Wine House Areni Cave. Seal siis degusteerisime erinevaid veine, omanik näitas külalislahkelt oma tegemisi ja sealhulgas ka veinivalmistamise protsessi ning viinamarjapõlde. Gata festivalil oli traditsioonilisi laule ja tantse, kõik külaelanikud olid väljas oma toodetega nt. Gata, veinid, šaslõkk, muud toidud, ehted jne. Tegemist jagus kõigile! Päev oli pikk, aga väärt seda kogemust, kuna noored tantsisid ja laulsid ka bussis!

Selleks korraks lõpetan blogi rõõmsate emotsioonidega. Siiralt soovitan reisides külastada ka kohalikke väiksemaid külasid ja festivale, kuna tavaliselt ei ole nad nii turistlikud ning enamik toodangust ja tegemistest on seotud kohalikega, mis tutvustabki riiki autentsel teel.

 

Mõnusat uue nädala algust!

 

Parimat,

Liis

 

e-mail: liis.k89@gmail.com

Instagram: liis.ki

Nädalavahetuse seiklused Atskuris

Nädalavahetuse veetsin töökaaslase Gaga mahetalus Barbale, mis asub Atskuris. Seal tegelesin maatöödega ning õppisin lähemalt tundma Gruusia külalislahkeid traditsioone. Juba eelnevas postituses mainisin, et ostsin kohalikku kuldkollast maitsvat mett ning plaanin nädalavahetust maal Atskuris. Praegusel ajal on Atskuris elanikke ~300 ja tegemist on ajalooliselt ühe tähtsama ja huvitavama kohaga Lõuna-Gruusias. Küla ajalugu küündib aega enne Kristust ning 1. sajandist pKr. on üks olulisemaid religiooni- ja kultuurikeskusi. Esimene Kristuse kabel tekkis juba 1. sajandil pKr. kui apostel Püha Neitsi Maarja sai oma kristluse edendamise sihtkohaks Gruusia. Püha Neitsi Maarja andis oma ülesanded ja kohustused edasi Püha Andreasele, kes tõi Püha Neitsi Maarja ikooni Iisraelist Atskurisse. Sellest sai siis esimene asukoht Kristuse katedraalile Gruusias. Praegusel ajal võib Atskuris leida 11.sajandist pärit kolme kindluse ja ühe katedraali varemeid. Kindlused märgivad seda, et antud küla oli olulise tähtsusega Gruusia vabaduse hoidmisega keskajal just lõuna suunast tulevate vallutajate suhtes. 16. sajandil langes üks Atskuri keskuses asuv kindlus Ottomani valitsuse alla ning kindlusest sai peamine toetuspunkt türklaste ja grusiinide vahelistes lahingutes. Kindlus oli olulise tähtsusega, kuna asus kivise pinnasega mäeotsas, kuhu oli keeruline vaenlastel pääseda. Umbes aastal 1600 pagendati 200 000 Grusiini Pärsiasse ja asemele toodi siis mitmeid Türgihõime. Umbes aastal 1700 laienes Venevõim ning siis mingi aja jooksul toodi samasse külla inimesi Gruusia teistest piirkondadest, kus olid kehvad loodustingimused põllumajanduseks ja karjakasvatuseks. Nüüd tegelevad allesjäänud kohalikud põllumajandusega, veidi ka turismiga ja nagu ikka väiksemate pereäridega. Atskuris on imeline ümbrus, mis tõmbab paljusid külastajaid. Atskuris lõppeb ka Borjomi-Kharagauli Rahvuspark ning Shepherd´s Trail.



Atskuri kindlus (Foto:Autor)



Atskuri kindlus (Foto: Autor)

Nii ma siis laupäeva pärastlõunal pakkisin oma asjad ja läksin Borjomi bussipeatusesse marshrutkat ootama. Nagu ikka, neil ajagraafikuid ei ole, et siis lihtsalt seisin ja ootasin lõõskava päikese all. Lõpuks küsisin ühe naisterahva käest: "Kas marshrutka ikka tuleb?" Ta noogutas ning marshrutka saabuski õigel hetkel. Jõudsin kiiruga juhile mainida, et Atskuri, sest ega ma täpselt ei teadnud, kus maha hüpata. Seejärel jätkus totaalne grusiinide kihutamine, hea et istme peal püsisin ning järsku nägin mingit bussipeatust ja eeldasin, et Atskuri. Viipasin juhile ja karjusin: "Hei, lase mind siin maha." Marshrutka peatus koheselt ja astusin paarsada meetrit tagasi bussipeatusesse ning küsisin ühelt külamehelt: "Kas on ikka Atskuri?!" Ta vastas peanoogutusega. Mis seal ikka, pidin uskuma, et olen Atskuris. Jätkasin teekonda ning kõndisin juhiste järgi, ületasin Kura jõe silla ja siis sattusin täiesti idüllilisse Gruusia külaellu. Teekonnal kuked kiresid, lehmad kõndisid rahulikult teel, koerad haukusid, külaelanikud olid kuskile varjunud, kuna oli kõige palavam tipphetk päevas. Korraks isegi tekkis tunne, et olen kummituslinnas. Lõpuks tuli vastu veitsa vindine külamees ning tema varjust astus välja ka minu võõrustaja, kellega oli koheselt soe äratundmisrõõm!


Lehmad teel (Foto: Autor)



Õnnelik lehmakarjus (Foto: Autor)

Lehmakarjade vahelt jõudsime kohale vanasse Gruusia talumajapidamisse, kus arendatakse Barbale mahepõllumajandust. Asusime kohe tööle, sest tegemist oli palju ning polnud aega niisama pärastlõunat veeta. Me korjasime õunu, ploome, koristasime talu ümbrust, tegime lõket, et põletada risu ning nautisime niisama maa värsket õhku ja grusiinlikku atmosfääri. Õunad korjasin kõik ära, sest sorteerisin ilusamad moosiks ning kehvematest valmistatakse siis tšatša´t. Lõpuks asusime süüa tegema ja õhtupimeduse saabudes oli aeg lauda istuda. Õhtusöögiks oli ahjus tehtud kana, grusiinide moodi kartulid erinevate maitseainetega ning kolme erinevat sorti tkemalit. Tkemali on Gruusia hapukas ploomikaste, mida tehakse siis kirssploomidest. Meil oli vürtsikamat, mahedamat ja tumedat kastet. Õhtusöögi ehk supra juurde pakuti loomulikult valget koduvein, mida joodi siis lauas tamadani toostimeistri eeskujul. Kuna traditsiooniline supra on laiem teemaga, siis käsitlen toostitamist järgmises postituses! 
 

Õunade jahil (Foto: Autor)

Õunade korje Barbales (Foto: Autor)

Barbale puuviljaaed (Foto: Autor)



Õhtusöök põllult (Foto: Barbale)

Barbale väikeettevõte tegeleb mahepõllumajandusega ning on siis tegutsenud paar aastat. Nende slogan on: "Me toodame tervist". Põllumaa on jaotatud neljaks maatükiks ümber Atskuri küla. Ühel pool küla on kartulid, teisel pool oad, kolmandas kohas tomatid, paprikad ja suvikõrvitsad ning maja ümber on palju erinevaid sorte puuviljapuid nt ploomid ja õunad. Mesitarusid on hetkel kümme ning võttes arvesse ümbruskonna põllumajandust ja loodust, siis kõik on mahe. Eestvedajateks on siis Gaga ja Keti ning enamik ajast proovivad oma jõududega toime tulla. Suuremate tööde puhul käib abikäsi ja võtavad lahkesti vastu kõik külastajad. Ümbrus on uskumatult kaunis ning olles ise koha peal, tekkis selline maalähedane grusiinlik olemine. Kuna suuremaid linnasid lähedal ei ole, siis öösel on taevas kaetud tähistaevaga ning praeguselgi ajal nägin lendavaid tähti.

Sõit kartulipõllule (Foto: Autor)

Pühapäeval meie töö jätkus ja siis korjasin Cornel ehk kontpuu magushapude söödavate luuviljadega marju. Minu jaoks oli tegemist täiesti tundmatu põõsaga ning ka marjad on sellised hapukad, et täitsa sobilikud hapuka moosi jaoks, võib kasutada justkui pohlamoosi asendusena. Aitasin parandada ka aeda, kasutades materjale, mis olid kättesaadavad või eelnevast aiast järgi. Seega polnud vajadust suuremateks investeeringuteks, mis oli siis kokkuoidlik lähenemine. Lõpuks korjasime suurtes kogustes ploome ning ronisime puuotsas nagu ahvid, sest eesmärk oli kõik ploomid kätte saada, mis võimalik. Taaskord jätkus õhtu supraga ning seekord oli rahvast rohkem, söögiks kana ja kala, värske kohaliku talutoodanguga salat ning mõnus pehme Gruusia sai. Söömine algab kätega saia murdmisest, kuna niiviisi on austus saia vastu. Ka seekord ei puudunud ohtralt koduveini ning tooste tuli jumalale, Sakartvelo ehk Gruusiale, lastele, vanematele, sõpradele jne. Kokku oli umbes 10-15 toosti, millest alguse toostid on kindlalt määratletud ning hiljem siis lisanduvad muud. Seekord sõime magustoiduks maitsvat Gruusia arbuusi ning tekkis väike diskussioon, kas grusiinid söövad arbuusi kahvliga või ei, või peab tõesti selle suure tüki kätte võtma ja sööma nii, et oled kuni kõrvuni arbuusine. Igaljuhul võtsime meie kahvlid kätte ning nii mõnigi grusiin ütles, et nemad näevad esimest korda kuidas arbuusi süüakse kahvliga! Nalja saab ka siis kui sa keelest midagi aru ei saa, sest kui inimesed naeravad sinu ümber kõveras, lagistad lõpuks ka ise naeru!

Kontpuu marjad (Foto:Autor)

Kahjuks lõppeski nädalavahetus mahetalus esmaspäeva hommikul kui oli vaja juba tööle jõuda. Ärkasime varakult ja kõndisime läbi alles ärkava Atskuri küla. Taaskord tulid lehmad vastu, päike tõusis ning ronisime Atskuris asuva mäe tippu, kus asub kindlus. Sealt avanes imeline vaade ning kui sellest lummusest selginesime, jooksime marshrutka peale. Sõit oli taaskord äkiline ja hommikune äratus oli hullumeelne, sest marshrutkas üürgas veel gruusia keelne muusika. 
 

Atskuri küla (Foto: Autor)

Mõned nädala näpunäited:

* Supra on täis tooste ja koduveini ning selleks, et mitte väga purju jääda tuleb kuulata oma sisetunnet ja hoida veeklaas ligi. (kasuks tulevad igasugused nipid-trikid)

* Gruusia saia ehk purit tuleb murda, süüa kätega, sest see on austus saia vastu.
* Grusiinidele tuleb külla minna tühja kõhuga, sest kui on söögiaeg, siis laud on lookas!
* Koduvein on tavaliselt erilise maitsega ning tasub proovida, kui traditsioon juba nii ette näeb!
* Grusiinidega suheldes muutub ka kõige tõsisem päev rõõmsaks, kuna juttu jagub neil elavalt palju ning tavaliselt on terve tuba naeru täis!

Nüüdseks olen juba vaikselt taastunud nädalavahetusest. Järgmisteks kordadeks jääb siis pikemalt rääkida lugu supra´st ehk õhtusöögi ja toostide traditsioonist ning ka Gruusia õigeusu kirikust! Aeg möödub lennates ja jäänud on veel kaks kuud! Igapäevaselt päike paistab ning jagub veidi soojustki!

Mõnusat nädala jätku!

Parimat,
Liis

 

e-mail: liis.k89@gmail.com
Instagram: liis.ki





Gurmaanide toidumaa Gruusia

Gruusia toit on mitmekülgne, erinevate maitsetega, värvikas, kohati vürtsine ja igaüks leiab endale kindlasti kõhutäidet. Kahjuks olen siiani üsna vähe puutunud kokku Gruusia toiduvalmistamisega, kuid nii mõneski restoranis olen valinud erinevaid toite, et vähemalt ergutada maitsemeeli. Olen avastanud, et üks peamisi maitsetaimi siin on petersell, mida pannakse igale poole suurtes kogustes. Mõnikord on isegi veidi häiriv, et tavaline kurgi-tomatisalat on peterselli kuhja all. Kohalikus restoranis küsimusele, et mida te soovitate lihavabadest toitudest, tuli kiire ja otsekohene vastus, et sel juhul ei ole Gruusia köök teie jaoks. Sellegi poolest olen leidnud endale alati söödavat, nt. koorene seenesupp, kurgi-tomati salat kreekapähkli kastmega ning erinevad khachapurid või siis lobio.

Chakapuli

Esimene turistile kohane ebaõnnestumine restoranis, toiduga seoses oli chakapuli, mis menüüs pildilt tundus üsna juurviljane roog. Internetist täpselt järgi ei vaadanud, mida see toit tegelikult tähendab ja teenindajalt küsisin, mis seal sees ja vastuseks tuli, et juust. Loomulikult oli pilt illustreeriv ja keelevääratusest tingituna toodi hoopis veiseliha pajaroog chakapuli, millel ei olnud seost juustutoiduga. Maitse üleüldiselt oli maitsev, kuid mitte veiseliha fännina suutsin vaid juurvilju veidi maitsta ning kahjuks jäi kogu liha järgi. Peterselli oli ülipalju ja lõpuks isegi juurviljad tundusid liiga "kanged". Pärast sellist kogemust olen kindla peale välja läinud ja tellinud khachapuri´t, mida õnneks on väga palju erinevaid valikuid ning valmistamisviis sõltub piirkonnast. Khachapuri on siis traditsiooniline Gruusia toit, mis lihtsa kirjelduse järgi  on täidetud hele "leib". Järgnevalt siis mõnest maitsvamast khachapuri liigist. Imeretian khachapuri on ringikujuline ja sees on juust ning tegemist kõige tavapärasemaga. Adjarian khachapuri on paadikujuline, mille sisuks on juust ja seda serveeritakse toore muna ja või tükiga keskel. Esialgu tundub üsna hirmutav, kuid pärast maitsmist võin öelda, et adjarian khachapuri on täiesti söödav ja kindlasti tehakse erinevates kohtades veidi teistmoodi. Ossetian khachapuri ehk Khabizgini on täidetud peenestatud kartuliga, kus lisaks sees veel hakitud juust. Mulle endale meeldib kõige enam ikka traditsiooniline juustuga khachapuri või siis olen proovinud ka spinati ja peediga.

Khachapuri peediga

Retsept, mida ise kodus järgi proovida:

Järgmisena olen viimasel ajal üsna palju söönud Mchadi´t ning jagan selle retsepti, sest tegemist üsna lihtsa söögiga, mida saab süüa nt. erinevate salatitega. Ise avanes võimalus seda küpsetada eile töö juures, kui meil oli taas ühine lõuna.

Toiduained:

400g maisijahu (eelistatult valge)

1/4 teelusikas soola

1 klaas külma vett (arvestada, et võimalusel lisada rohkem vet, kui märgitud, sest sõltub jahust)

Sõltuvalt piirkonnast lisatakse ka veidi Gruusia juustu- vastavalt maitsele.

 

Alusta sellest, et jahu on kausis ootel, riivi sisse juustu ning lisa veidi soola. Kuid pea meeles, et vastavalt juustu soolasusele vähendada lisatava soola kogust. Seejärel tuleb kõik kokku segada. Tainas ei või olla vesine vaid selline mõnus, millest oleks hea vormida siis pätsikesed. Pann tuleb ajada õliga ülikuumaks, vormid väikesed pallikesed ja kuju poolest teed siis väiksed koogikesed. Suurust on hea vaadata selle järgi, et perenaise pihku ära mahuks. Borjomi piirkonnas on nad rohkem pikliku kujuga. Kuid kui on soovi, võivad ka ümmargused olla. Kui pann on kuum, täida pann nende pätsikestega ning lase küpseda ühelt ja teiselt poolt kuni on mõnusalt pruunikad. Umbes 6-7 minutit. Valmis  Mchadi´d on esialgu kuumad, et tuleb lasta veidi jahtuda ning on koheselt valmis söömiseks. Võib serveerida koos salatiga või mõne kastmega ning niisama nautida seda head maisileiba. Traditsiooniliselt süüakse lobio´ga ehks siis ubade ja juustuga. Alloleval pildil siis näide minu Gruusiapärasest lõunast. Lihtne, aga maitsev!

Mchadi värske salati ja Gruusia juustuga

Nagu mulle hommikul öeldi, et kui juba teed ja oskad teha teistele süüa Gruusias, siis oled n.ö. perekonda vastu võetud. Seega eilse küpsetamisega jõudsin sammukese lähemale grusiinidele. Hommikul küpsised kohvi kõrvale ning nii see päev algabki siin Gruusias! Kuna tegelikult siinsete toitude valik on üsna kirju, siis järgmisteks kordadeks jääb ka paar retsepti! Loodetavasti avaneb veel võimalusi, et kokata grusiinidest perenaistega.

 

Mõnusat nädala jätku!

Tervitades,
Liis

e-mail: liis.k89@gmail.com
Instagram: liis.ki
 

Sõidutee ületamise rõõmud ja mured

Iga päev tuleb meil ületada üsna tiheda liiklusega maanteed, mis jääb täpselt külastuskeskuse juurde. Siin on ka ülekäigurada, kuid tegelikult kunagi me ei kasuta seda, sest juba kolme nädalaga olen õppinud, et pole mõtet. Kui oodata ülekäigurajal auto peatumist, siis jääbki tee ületamata. Mõnikord on küll liiklus tihe ja üsna keeruline jõuda teisele poole teed. Gruusias on lubatud sõita 60 km/h külades ja siis maanteedel 90 km/h. Enamikel juhtudel tundub, et kiirused on palju suuremad ning igal sammul tuleb ettevaatlik olla. Üks päev ületasime ülekäigurada, täpselt Borjomi keskuses, olime keset teed ja järsku kihutas takso mööda, isegi ei vaevunud veidi hoogu maha võtmast ja olime üsna pettunud, sest lisaks kihutamisele veel umbes signaalitas, et mis te passite tee peal. Eile tööle tulles oli tee täiesti tühi ja olin juba keset teed kui auto sõitis täpselt nina eest umbes 100-ga. Seega loomulikult tuli ta kurvi tagant kiiremini kui ma teed jõudsin ületada, kuid õnneks taipasin astuda kaks sammu tagasi ja jätkasin oma igahommikust sprinti ühest teeservast teise.

Stiilne veoauto teel



Alguses oli häiriv, aga nüüd olen juba vaikselt harjunud, et koguaeg on keegi, kes signaalitab. Autod signaalitavad kui sõidavad üksteisest mööda, näevad tuttavaid või tahavad võita kahe võõramaalase tähelepanu. Tavaline on, et samal ajal teeb möödumist kaks autot, nii et ühes reas, ühes sõidusuunas on siis kolm autot, millele lisaks siis mõnikord ka vastutulev auto. Sageli on ka seda, et teeservas lihtsalt peavad kaks autot kinni, ajavad paar sõna juttu ning sõidavad edasi. Loomulikult ei ole teeservad nii laiad, et kaks autot mahuks, vaid nad juba blokeerivad osa teest. Kuigi liiklus on parempoolne, siis kohtab ka palju parempoolseid autosid, kus juht istubki paremal pool. Sellest probleemist on juba kirjutatud paar aastat tagasi Gruusia meedias. Parempoolseid autosid on palju, kuna odavam on transportida sisse Jaapani autosid, kui Euroopa omasid. Harjumatu on veel see, et politsei ja kiirabi autodel põlevad vilkurid ja mõnikord ka karjuvad valjuhääldiga, et politsei tuleb. Reaalselt see ei tähenda, et kuskil midagi juhtus, vaid politseauto annab märku, et sõidab teel.


Transport Marelisis

See nädal alustasin taas ka jooksmisega, sest igapäevaselt harrastan muidu ikka Eestis sporti teha. Treeningud toimuvad hommikuti, sest siis on mõnusalt jahe 14-16 kraadi ja õhtuti tavaliselt veel väga palav. Juba klimaatiliste tingimuste tõttu on parim aeg aktiivseteks tegevusteks, kas hommikul vara või siis hilja õhtul. Endal võtab uue elukorraldusega harjumine aega, mistõttu mõned nädalad on unerežiim olnud häiritud. Kuid nüüd on hommikusel ärkamisel ka lisandväärtus, kuna eesmärk on osaleda Tbilisi poolmaratonil, mis toimub siis 22. oktoobril. Tbilisi poolmaratoni on korraldatud aastast 2012 ning seetõttu ei ole jooks veel väga massiürituseks kasvanud. Minu osavõtutasu oli taskukohase hinnaga, kuus eurot poolmaraton ehk 21, 0975 km. Nad pakuvad 10 km jooksu ja poolmaratoni ning minu sakslannast kaaslane otsustas ka minu eeskujul ja ühiste treeningute nimel võistelda 10 km jooksus. Olemegi siin kandis üsna kuulsad ja kummalised, sest meie n.ö. tervislikku eluviisi on märgatud ning oleme nii mõnigi kord olnud motivatsiooni allikaks. Praegu siin ongi eesmärk süüa nii palju värskeid puu- ja juurvilju kui võimalik. Kõik on maitsvad ning isegi maitseaineid kasutame vähem, suhkurt mitte üldse ja soola-pipart aegajalt.

Värske menüü aiasaadustega

Värske mesi

Grusiinist töökaaslane tegeleb mahetalumajapidamisega ja millalgi ehk satume talle külla, kuid maitsmiseks juba sain kohalikku mett. Sellest on plaan ka mõnes teises postituses täpsemalt rääkida, kui lõpuks on aega tutvuda kohaga ja mahetalu tegemistega. Mesi on oluline teema, kuna Borjomi lähedalt leiti maailma vanima mee jäänused, mis pärinevad siis umbes 5500 aasta tagusest ajast. Antud piirkonna mesi on väga rikkaliku koostisega, kuna loodustingimused on ülihead. Hetkel väga spetsiifikast ei räägi, sest enne tuleb töökaaslasega teha intervjuu ning tutvumisring tema tegemistega. Loodetavasti avaneb võimalus selleks varsti, sest käes on ka ju saagikoristus ning ehk õnnestub veeta nii mõnigi vaba hetk grusiinidega põllul tööd tehes.

 

Mchadi- Gruusia maisileib

Järgmiseks korraks on eesmärk koguda paar Gruusia toitude retsepti, mille siis panen siia kirja. Meie elukorraldus on olnud hetkel selline, et kahjuks pole olnud võimalik koos grusiinidega kokata. Samas tööl on lõunasöögiks pakutud värsket Mchadi´t ehk Gruusia maisileiba, mis on just pannilt võetud. Ka restoranide valikul on Borjomis üsna kehva, sest on suunatud turistidele ehk siis Euroopaliku stiiliga ja Gruusia toitudega või siis on teenindus nii kehva ja ümbrus üsna jama, et saaks maha istuda ja toitu nautida.

 

 Mõned näpunäited Gruusia elust:

* teeületus toimub sealt, kust ise tahad ja ei saa kunagi kindel olla autode peatumises;

* operatiivautode tuled vilguvad koguaeg ja see on vaid tähelepanu äratamiseks;

* kui satub parempoolne auto, siis ei tasu unustada, et liiklus on ikka parempoolne ning siin lihtsalt ongi mõlemat liiki autosid väga palju;

* Facebook on populaarne koht, mida kasutatakse üsna laialdaselt ka töö juures;
* inimesed tunnevadki huvi üksteise tegemiste vastu, et siis tuleb lihtsalt olla avatud, heatahtlik ja jutukas.

NB! Üks huvitav fakt on, et minu perekonnanimi Kivila on üsna sarnane gruusia keelse sõnaga კივილი - kivili, mis tähendab siis karjuda. Perekonnanimi ja eestlaslik rahulik olemus ei lähe küll kuidagi kokku, aga vähemalt on mingi ühine seos! Karjumise asemel proovin rohkem naeratada! ;)

Pöidlad püsti ja naeratus suule

Kolme nädala jooksul on täna esimene päev, kui kallab vihma. Mõnus oli ärgata vihmasabina ja vaikusega, kogu küla oli vaikuse lummuses. Teekond tööle oli märg ja veel märjemaks muutus kui kihutavad autod sõitsid veelompidest läbi. Õnneks üks autojuht näitas suunatuld ja sõitis meist mööda kaugemalt, mis näitab, et igas päevas on üllatusi ja rõõmsaid hetki!

 

Tervitades,

Liis

 

Küsimuste ja mõtete korral võib vabalt jätta kommentaari või kirjutada e-mailile:

liis.k89@gmail.com

Aegajalt lisan pilte Instagram´i: liis.ki

 

 

 

Rongisõit grusiinidega ning külaelu võlud

Kaks päeva viibisin Borjomist eemal Kharagauli piirkonnas ja Marelisi külas. Minu kaaslaseks oli Sophie, kuna tegemist oli ka tööreisiga. Me asusime teele hommikul vara umbes kaheksa ajal, sest marshrutka täpset aega ei olnud, kuid oli info, et väljub üks kord tunnis. Meil vedas ja pilgeni täis marshrutka just startis. Sel korral oli üsna pingeline sõit, sest nii mõnelgi grusiinil läks süda pahaks. Mind ennast aitasid taaskord ingveritabletid. Jõudsime üsna kiiresti Khashurisse ja selleks, et rongiga edasi liikuda, pidime kõndima paar kilomeetrit linna teise otsa. Jalutuskäik kulges mööda üksikuid ja kärarikkaid tänavaid, teele jäid kodutud kassid ja koerad, pingsalt jälgivad grusiinid ning erinevate pagariäride värskete saiade lõhnad. Tegemist on üsna ebahariliku kombinatsiooniga, mis tekitab samas erilise tunde. Teekond viis lõpuks ka ühte Gruusia kirikusse, kus oli hommikupalvlus ja nii me lihtsalt istusime väljas puu all, puhkasime jalga ning meid ümbritses korraks rahu ja vaikus linnamürast.

Kortermaja Khashuris

Rongijaamas otsisime reisiplaani ning oh üllatust, tegemist oli täiesti gruusia keelse tablooga, kus vähemalt arusaadavad numbrid. Aga kuidas kellaaegu õigete linnadega kokku viia, kui gruusia keel on justkui hiina keel. Nii me siis pidimegi küsima ja õnneks oli inglise keelt rääkiv naisterahvas piletimüügis, kes toonitas, et Kharagaulisse läheb vaid üks rong päevas! Rongi oodates ei saanud loomulikult aru, kust meie rong väljub, kus peaksime ootama ja missugune rong üldse on meie oma. Järsku muutus rongijaam justkui sipelgapesaks, kõik kiirustasid ja trügisid, kiiruga jõudsin kellegi käest küsida, kas õige rong Kharagaulisse ja ootamata vastust, olime juba rongis. Vagunis olid kuuekohalised boksid ja istusime koos ühe grusiinlannaga. Enne rongi sisenemist korjati piletid ära ja siis istusid ja närveerisid, kas üldse õige rong. Lõpuks üks kupees olev töötaja tervitas meid ning kinnitas, et jah rong sõidab Kharagaulisse. Kohe tekkis vabam tunne ja asusime suhtlema oma kaasreisijaga vene ja inglise keeles ning nautisime oma sõitu. Meenusid kohe lapsepõlve mälestused, kui sai ka selliste vanemat tüüpi rongidega sõidetud! 

Khashuri rongijaam

"Georgian railway"- Gruusia raudtee

Rongisõit kulges üsna aeglaselt ja tegelikult hiljem öeldi, et see rong oli veel kõige kiirem siin kandis. Kuna rongides ei teadvustata, mis peatus järgmine, tuleb ise siis aega arvestada ja õigel ajal siis rongist maha hüpata. Õnneks rongimeeskond teadis, et tahame Kharagaulisse minna ja enne peatumist tuldi ilusti ütlema, et teie peatus nüüd. Kharagaulis külastasime siis Borjomi-Kharagauli rahvuspargi teist külastuskeskust. Veetsime seal mõned tunnid ning külastasime ka just avatud uut kohvikut. Tegemist oli Pariisi teemalise kohvikuga, sest omanik oli väga palju reisinud Euroopasse ning armunud eriti Pariisi. Igaljuhul saime jutud räägitud ning oli aeg taas rongile minna, et järgmisse väiksesse külla Marelisisse jõuda. Käisime enne poest läbi ning nagu külapoed ikka piiratud valikuga, siis olid saadaval lihatooted nt vorstikesed, sai, konservtooted ja siis maiustused. Mis mul ikka muud üle jäi kui osta paar vorstikest (mida tavaliselt kunagi ei tee), hapukurki ning saia. Lihtne söök lihtsas kohas ja mõnikord tuleb oma menüüd muuta vastavalt võimalustele! Hapukurk oli maitsev!


Kharagauli linnake

Põnevam osa algas siis kui reaalsuses jõudis kohale, et Marelisi külla jõudmiseks pidime rongijaamast kõndima umbes 40 minutit. Meid saatsid mäed, jõe vulin, ilusad vaated, koju kiirustavad lehmad, mõningal juhul ka lehmakoogid teel ning teatud maa tagant uudishimulikud kohalikud. Info levis nagu kulutuli ja lõpuks oli terve meie majaesine kohalikke täis, kes tahtsid gruusia keeles rääkida, proovisime vene-inglise segust ning mõni külaline proovis suhelda ka haukudes. Minu esimene reaktsioon tänaval jooksvatele metsikutele sigadele oli, et kas tõesti sead teel. Meie majake oli sooja voodikohaga kuid ilma WC ja duššita, nii et pidime käima alles ööpimeduses metsas ja pealambiga. Ööseks tuli meid valvama külakoer, kes oli lihtsalt ülirõõmus meid nähes ning hommikul vara oli taas platsis. Öö möödus rahulikult ja hommikul ärkasin selle peale, et tänaval liikusid juba lehmad kelladega ning karja aeti karjamaale. Karjused liikusid ringi hobustega ning ühega isegi sain veidi jutule kui ta eelneval õhtul hobust rakendas ette. Selle sama hobuse jättis ka meie kõrvale aedikusse ööseks hoiule, kes aegajalt sahistas põõsastes ning siis küsisime üksteiselt, kes seal, mis seal on. Lõpuks taipasime, et seesama hobune.

Kes otsib, see leiab kohaliku lehma pildilt

Teadmata päritolu ja nimega sõber "Muki"

Marelisi küla

Sead ristteel

Järgmine päev algas hommikusöögiga ning läksime Marelisist algavate matkaradadega tutvuma. Samal ajal juba tekkisid- arenesid ideed loodushariduslike programmide läbiviimiseks samal rajal. Esimesed paarsada meetrit kõndisime koos sigadega, kes lihtsalt jooksid sinna kuhu tahtsid ja olid lihtsalt vabaduses. Teekond kulges mööda jõe kallast ning üks hetk pidime ületama selle sama jõe. Hetkel ongi probleemiks see, et matkaradadel on umbes 13 jõe ületuskohta ning enamikel ei ole turvalisi sildasid, mida turistid saaksid ületada. Seetõttu on tegelikult hetkel antud matkarajad suletud külastajatele, samas kui huvi veidi ekstreemsusi ja põnevust jahtida, siis miks mitte. Loodus on kaunis! Meist möödusid karjused ja pargivahid ning kõik olid vanad sõbrad.


Ületamas silda

Kohalike veisetransport

Teekond kuni esimese pargivahtide majani sai tehtud ning tagasitulek möödus lennates. Pakkisime oma asjad ja asusime varuga raudteejaama poole teele. Mingi osa oli juba kõnnitud kui meist möödus ATV-ga üks kohalik, kes pakkus sõitu ja viis meid rongijaama. Seal võttis meid vastu umbes 10-15 grusiini, kes kõik asjatasid seal tarkade nägude ja oma mehelike juttudega. Saabusime uhkelt täpselt rongijaama ette ning kogu rongijaam jälgis meid, et kuhu lähme ja mis teeme. Istusime maha, saime piletid ostetud ning siis kamba peale otsustati, et üks noor grusiin peab tulema meiega google translate´i kaudu suhtlema, et nad saaksid teada kuhu lähme ja kust tuleme! Huvitav elu seal rongijaama ees. Koerad põõnasid rahulikult, mõnikord mõned karjumised üksteise peale ning lõpuks üks töötaja tuli ja ütles, et Khashuri.... tulge minuga ja näitan, kus teie peatus. Viis meid peatusesse ja nii siis ootasime rongi. Esimesel päeval oli ka selline juhus, et arutasime rongis vaikselt, millal küll tuleb meie peatus kui juba grusiin minu kõrval kuulis vestlust ja jagas ise oma vabast tahtest infot, et kaks peatust veel ning ütles meile kui pidime siis maha minema. Sellised väiksed külalislahked žestid muutsid selle kahe päevase reisimise kohe mõnusamaks.


Ootus rongijaamas

Rongisõit möödus lennates, Khashuris saime jällegi sujuvalt marshrutkasse ja lõpuks olime tagasi Borjomis. Eilsest õhtust on ka üks lugu, mis kirjeldab kui kirju maailm on. Läksin ostma banaane oma tavapärasest kohast eemal ning küsisin, et kui palju banaanid maksavad. Ütles neli larit kilo, siis mõtlesin, et no jah. Muidu nagu saab kolmega. Kaal näitas täpselt nelja larit ja müüja lihtsalt vaatas mulle otsa ja küsis viis larit, ütlesin, et EI, tänasin ja kõndisin minema. Seejärel läksin ikka ühe teise naisterahva juurde, kelle juures juba olen püsiklient ja saame kenasti vene keeles räägitud ning vahest saab nalja ka. Tema banaanide eest maksin kolm larit!

Mõned tähelepanekud elust enesest:

*selleks, et kurvilistel teedel ellu jääda on hea looduslik alternatiiv võtta enne sõitu paar ingveritabletti ja nii väheneb halb enesetunne;
*grusiinid aitavad nii palju kui oskavad ja sageli isegi keelebarjäär pole takistuseks;
*kui grusiinid kutsuvad sind näiteks kohvikusse või oma koju, siis nemad alati hoolitsevad külalise eest ja tahavadki hoolitseda, et arvete pooleks tegemist esineb üsna vähe, kui ei ole varem kokku lepitud;
*rongis ei öelda peatuskohta, mistõttu tuleb eriti valvel olla oma peatuse osas või siis küsida grusiinidelt;
* väikestes kohtades ja isegi Borjomi suuremates poodides on parem arveldada väiksemate rahatähtedega, sest sageli ei pruugi olla kassas piisavalt raha;
* Gruusia toidud on maitsvad ning võimalusel proovida lisaks värsketele andidele ka traditsioonilisi toite.

Loodan, et ka seekordsed vahetud emotsioonid ja juhtumised pakkusid veidigi põnevamat lugemist. Eesmärk oli kirjeldada oma lühireisi kogemust turisti seisukohast:  Kuidas jõuda punktist A punkti B ning mis kõik võib ees oodata kui turist satub suuremast linnast väiksemasse külla. Järgnevad postitused taaskord veidi laiema teema valikuga.

Mõnusat nädala jätku!

Tervitades,
Liis

e-mail: liis.k89@gmail.com
Instagram: liis.ki