Uudistamas Vardzia koopaid Akhaltsikhes

Juba kaks nädalat olen töötanud Borjomi-Kharagauli rahvuspargis, mis asutati 1995. aastal ja oli esimene rahvusvahelistele standarditele vastav rahvuspark Gruusias. Rahvuspark asub kesk-Gruusias ning katab 85 083 hektari suuruse maa-ala. Administratsioon ja külastuskeskused on Borjomis ja Kharagaulis. Looduspark pakub ühe kui ka mitmepäevaseid matku: jala, hobusega, mägijalgratastega ja talvel lumeräätsadega. Kokku on koostatud kaksteist rada, mis on tähistatud värvikoodidega, et looduses oleks kergem liigelda. Matkamisel on abiks piirkonna kaart ning radadel leiduvad erinevad peavarju pakkuvad hütid, piknikuplatsid, puhkealad ja lõkkekohad. Matkavarustust on võimalik rentida ka täitsa sümboolse summa eest külastuskeskusest. Kuna rahvuspargi loodus on mitmekülgne, siis sellest kirjutangi mõnes järgnevas postituses läbi oma isikliku kogemuse.

 

Igapäevaselt on teekond kodust tööle umbes 20 minutit ja jalutuskäik kulgeb mööda Kura jõe kallast. Teekonnal kohtan kihutavaid autosid, tööle kiirustavaid inimesi, rahulikult kulgevaid turiste, tee-ehitus käib ootamatult iga nurga peal ning mõnikord isegi autod peatuvad ja uudistavad, et kes on need uustulnukad siin Borjomis. Lisaks loodushariduslike programmide koostamisele saime veel ühe tööülesandena juurde ekspositsioonisaali ümber disainimise, et muuta seda külastajasõbralikumaks. Siinkohal saan kasutada oma turismivaldkonna ja klienditeeninduse kogemusi ning teadmisi. Enamus ajast istume kontoris ja sageli on meil kõigiga ühised lõunad. Väga tavaline, et kogu kontor jagab ühist lõunat, vesteldakse erinevatel teemadel ja lihtsalt nauditakse hetke. Kõik jutud saavad räägitud kohvitassi taga! Järjest rohkem  saab selgemaks, mida vastuvõttev organisatsioon- Borjomi-Kharagauli rahvuspark- meilt ootab.





Borjomi-Kharagauli rahvuspargi külastuskeskus

Tööst vaba aeg möödub puhates, süüa tehes või siis ka Gruusia erinevate piirkondadega tutvumisega. Üle-eelmisel pühapäeval sõitsin Borjomist välja Akhaltsikhe ja Vardzia piirkonda, mis on kultuuriliselt ja ajalooliselt märkimisväärne piirkond. Teekonna võtsin ette tšehhitari Jitkaga, kellega tutvusin Borjomis Bergi restoranis, kuna sattusime istuma samasse lauda. Ta külastas Gruusiat juba kolmandat korda ning kogenud turistina oskas rääkida huvitavaid lugusid Gruusiast ja Tusheti piirkonnast. Nii meil tekkiski plaan sõita bussiga Borjomist Akhaltsikesse, mis kestis siis veidi rohkem kui tunni. Tegemist oli suure bussiga, nii et ei pidanudki väga oma koha pärast võitlema. Ühes bussis ja sageli ka marshrutkas saab tööd kaks inimest: bussijuht ja piletimüüja. Esmalt istud bussi, jagatakse kohad ja kui marshrutka täis, siis asub teele, hoolimata sellest, et on graafikust ees või maas, sest kõik kohad peab täis saama ja rohkemgi veel. Seega istudki 30 kraadise palavusega ja ootad, teadmata aja. Igaljuhul jõudsime Akhaltsikhesse ja oma vabast päevast hoolimata võttis taksojuht Kishvardi meid peale, kes oli juba Jitka tuttav. Tšehhitar oskas rohkem vene keelt kui mina ja nii nad vestlesidki maast ja ilmast ning taksojuht Kishvardi rääkis kohalikke lugusid inimestest, piirkonnast ning veinikasvatusest. Liiklus oli hullumaja, teed auklikud, kaugusest paistsid türgi mäed ning Armeenia piirini oli vaid paarkümmend kilomeetrit. Esialgu taksojuht hinda ei öelnud, et istuge taksosse ja sõidame. Tavaliselt tuleb ikka hind kokku leppida ja üle küsida, sest vastasel juhul võib hind järsku tõusta. Antud juhul Jitka usaldas taksojuhti ning sisetunne ütles, et tegemist on ausa taksojuhiga. Neil ju mingeid taksomeetreid  pole ja kõik käib siis vastavalt taksojuhi äranägemise järgi.



Taksojuht Kishvardi ja mina

Esimene sihtkoht oli siis Vardzia, mis on koobaslinn Lõuna-Gruusias. Koobastik asub Erusheti mäe sees, Kura jõe vasakul kaldal 900m pikkuselt, 50m sügavuselt ning 13 erineval tasandil. Peamine ehitus toimus 12nda sajandi teises pooles, kui Vardzia rajati Gruusia kuningriigi valitseja Giorgi III käsul kindluseks ja sõjaliseks kompleksiks. Giorgi III tütre Tamari poolt muudeti see usuliseks keskuseks 1185. aastal. Vardziasse rajati klooster ja kloostrist kasvas välja 50 000 elanikuga linn, kus mitusada eluks vajalikku ruumi. Vardzias kirjutati ka raamatuid ning keskajal oli koobastik varjupaigaks sissetungijate ja vallutajate eest. 1283. aastal hävitas võimas maavärin koobaslinna välimuse. Kompleksi keskuseks on tänapäevalgi tempel, mille seintel vanad freskod. Nüüdseks on koobastik muudetud vabaõhumuuseumiks ning koobasteni viib mööda kurvilist teed ka spetsiaalne marshrutka peamisest parklast. Sõit on lühike ja maksab umbes 2 larit, aga palava päeval on üsnagi soovitav kasutada seda võimalust. Koobastikus ringiliikumist hõlbustab audiogiidi rentimine. Koobastikku kirjeldavad ehk paremini järgnevad pildid:



Vardzia koopad kaugusest



Vardzia koopad

 



Vardzia koobastikus liikumine



Vardzia koobaslinnak

Pärast koobastiku külastust oli juba käes pärastlõuna ning lehmad, veised, lambad liikusid teedel rahulikult koju. Seetõttu tuligi meil lehmakarjade järgi siis oodata. Akhaltsikhes on ka veel tegelikult Rabati kindlus-kompleks, mis on nüüdseks taastatud ja turistidele avatud. Kahjuks seekord ei jõudnud enam ajaliselt väga ringi vaadata, sest külastasime ka ühte mungakloostrit. Tegemist oli Sapara mungakloostriga, mis asub Akhaltsike linnakese lähedal kõrgel mägedes. Klooster eksisteerub alates 9ndast sajandist. Asub väga kaunis kohas looduse keskel ning vaade on imeline mägedele. Seal ümberringi saab niisama kõndida, kuid kirikusse sisseminekuks tuli endal õlad katta ja pikk seelik selga panna. Kirikus on säilinud suursugused maalingud ja 17. sajandil laienenud Türgi poliitika tõttu Samtskhe piirkonnas tehti klooster kahjuks väärtuslikes ikoonidest ja varandusest tühjaks. Sellegi poolest on seal ringi liikumas praegusel ajal mungad, õhkkond on küll rahulik-vaikne, kuid kultuurihuvilisena oli meeldiv saada osa sellisest elukorraldusest.





Sapara mungaklooster





Vaade mägedele

Päev lõppes Akhaltsikes, kuhu taksojuht viis meid tagasi. Tegemist oli väga abivalmi taksojuhiga, kes oma vabast ajast sõidutas meid ringi ja tutvustas Lõuna-Gruusiat. Päeva lõpetuseks ostis veel kummalegi jäätised, sest istusime juba kuumas marshrutkas, et asuda koduteele. Päeva taks oli kokku 95 larit, mis on siis umbes 33 eurot kahe inimese peale. Minu pühapäevani transport kõik kokku Borjomist Vardziasse ja tagasi läks maksma umbes 20 eurot. Hind sisaldas veel jäätist, värsket vett Kishvardilt ning kohalikke lugusid piirkonna kohta. Selle teekonna jooksul jõudsin tõdemuseni, et kui kaunis mägine maa ikka Gruusia on ning tekkis tunne, et tahaks veel rohkem avastada.

Oma kogemuse põhjal mõned tähelepanekud:
* taksojuhte on murdu, kuid tuleb usaldada oma sisetunnet ning valida taksojuht, kes tundub aus ja õiglane;

* enne taksosõitu tuleb hinnas kokku leppida ja sõidu lõppedes siis jääda selle sama summa juurde;
* marshrutkat tuleb kasutada siis kui aeg ei ole nii oluline, sest iialgi ei tea, mis kell väljub;

* siin on üksinda elava inimese paradiis, sest poest saab kõike, peaaegu kõike osta lahtiselt ja vastavalt enda tarbimisele: suhkur, pähklid, vorstikesed, WC-paberi rull, isegi erinevad hügieenitooted jne;

* igapäevaseid eluks vajalikke tarbeesemeid on mõtekas osta väikestest pereäridest, kus neil on minilettidel hiigelsuur valik, mis enamikel juhtudel suurem kui marketis;

* gruusias pikemalt reisides ja võibolla isegi mitmeid kordi, siis on mõtekas soetada kohalik number, sest hinnad on odavad numbri kohta;
* enne pühasid turule minek tähendab seda, et hinnad on kaks korda kallimad kui tavaliselt, nii et tuleb hoiduda pühadest.

 

Nädalavahetuse üks huvitav seik, et kui igapäevaselt Eestis olen harjunud pesumasinaga, siis siin Gruusias ei ole mul sellist luksust. Nädala jooksul kogutud riided pesin kausis, mitmeid kordi läbi loputades ning riputasin siis teiselt korruselt välja üles tänavale. Vaatepilt oli vähemalt kirju, päike kuivatab hetkega ning eks riietelt alguses ikka tilgub mõni veepiisk alla, siis kõik teevad nii ja keegi ei saa ka siis pahaks panna!



Pesupäev Gruusias

Avastamisrõõmu jagub igaks päevaks ning uuel nädalal külastan Kharagauli külastuskeskust ja seejärel tuleb postitus rahvuspargi flooras, faunast, matkaradadest ja sellest, miks üldse võiks külastada Borjomi-Kharagauli rahvusparki. Lisaks sellele on veel paar lugu ootel, näiteks kindluste vallutamisest Borjomis. Eelmine nädal oli meil ka siin suur tulekahju, mis õnneks meie rahvusparki ei küündinud, kuid kõik siinsed jõustruktuurid olid abis ning lennukid saabusid Türgist, Armeeniast, Aserbaidžaanist ja isegi Valgevenest. Kaugusest nägime vaid suitsu, tuhk jõudis tuulega meieni ning mõningatel hetkedel suitsune lõhn isegi lämmatas. Metsatulekahju ühendas kogukonda ning pani mõtlema rohkem sellele, et kuidas ikkagi käituda looduses seda säästvalt ja hoidvalt. Kas tegemist on inimeste hooletuse, teadmatuse või siis ükskõikse suhtumisega?!

Suitsune Borjomi

 

Uute lugudeni ja tegusat nädalat!

 

Tervitades,

Liis

e-mail: liis.k89@gmail.com
Instagram: liis.ki

Eluolu Borjomis

Minu koduks on siis kolmeks kuuks 10 540 püsielanikuga Borjomi, mis asub Samtskhe-Javakheti regioonis. Keskajal asus Borjomi Tori provintsis ning oli oluliste lääne, ida ja lõuna teede ristumiskohaks. Borjomi ümbrusesse on rajatud mitmeid kindluseid nt Gogi, Petra ja Sali, mis tänapäevalgi paistavad võimsalt kaugustesse, kuna asuvad mägede jalamil. Kuurortlinna alguseks võib lugeda 1820ndaid kui Venemaa annekteeris Gruusia ning enne seda juba 1810ndatel saatsid siia oma sõjaväe. Borjomi tuntus ravikuurordina kasvas Mikhail Vorontsovi tegevusega kui ta rajas siia oma suveresidentsi. Seejärel kasvas tuntus ka Borjomis leiduvast mineraalveest, millel arvati olevat raviomadused ning Borjomist sai n-ö Kaukasuse pärl. Nõukogude ajal kasvas siin sanatooriumide arv ning kahjuks 1968. aastal hävis linn suures osas üleujutuse tagajärjel. Alates 2000ndatest on siinne turism taas tõusujoones ning külastajate arv Borjomi piirkonda järjest kasvab nii sise- kui ka välisturistide arvelt. Kohalikus linnapildis kajastub selgelt, et rahvast on palju, infrastruktuur ei jõua suveperioodil järgi ning hinnad on kõrgemad kui ehk mõnes teises Gruusia külakeses. Sellegi poolest toimub pidev areng ning kohalikel on soov pakkuda turistidele erinevaid võimalusi ja teenuseid.


Borjomi keskus

Eelmise nädala jooksul kogesin korduvalt, et mida põhjustavad suveperioodil piirkonda külastavad turistide massid olmetingimustele. Töö juures Borjomi-Kharagauli rahvuspargis kõikus elekter, mistõttu konditsioneer ei töötanud ning istusin siis 34 kraadiga umbses ruumis ning samal ajal oli ka Interneti kiirus üliaeglane ja töös tuli lihtsalt kulgeda. Külas oli meil poolteist päeva vesi ära ja higisena koju jõudnuna võtsin siis kotist niisked salvrätid, millega värskendasin ennast. Kuna minu elukoht on täpselt Borjomi Palace hotelli kõrval, siis vesi jõudis meile tagasi varem kui teisel pool küla. Prügimajandus on esmapilgul üsna kehvasti kontrollitud, kuid kuulsin, et suveperioodil käib külas prügiauto ühe korra asemel kahe nädala jooksul hoopis kaks korda nädalas. Seetõttu ongi minu kodukant enam-vähem korras. Prügi muidugi tekib palju, sest kõik pannakse kokku ühte prügikasti.



Vaade koduakendele päikesetõusuga

Minu võõrustajaks on üksinda elav naisterahvas Irina, kes kasvatab oma kuueaastast poega ning käib igapäevaselt tööl politseis. Gruusias selline eluviis väga tavapärane pole kuid tundub, et mida kõrgema haridusega, seda iseteadlikumad on naised. Siin oldud aja jooksul olen suhelnud paari naisega, kes on grusiinide pereelu mudelist eemaldunud ning tulevad väga hästi ka endaga toime. Ühiskonna standardile vastav pereelu ei ole kerge, kuna tuleb kodus lapsi kasvatada, Gruusia sööke valmistada suurteks õhtusöökideks ning tegeleda igapäevaste majapidamistöödega. Hetkel jagangi korterit Irina pere ja sakslanna Sophiega ning elan omaette toas, kust vaade terrassile ning varsti-varsti valmivatele viinamarjadele.



Koduterrassi viinamarjad



Koduväravad

Nädalaga olen juba õppinud järgnevat:

Suussulav melon

* värskeid puu- ja juurvilju tuleb osta turult ning suhelda müüjatega nii palju kui võimalik vene keeles;
* jogurti laadset toiduainet ehk matson´it saab kohalikust poest, kuhu tulebki minna oma purkidega  ja tagasi saad siis täidetud purgid;
* värsked puu- ja juurviljad tuleb kohe ära süüa, sest nt arbuus oli halb juba järgmine päev;
* puu- ja juurviljad on eriti värvika maitsega ning ei vajagi väga maitseaineid nt melon lihtsalt sulas suus, kuna oli kapil seismisega maitsvalt üle küpsenud;
* poodi minnes ei tohi unustada kaasa võtta seljakotti või muud riidest kotikest, sest vastasel juhul laotakse toit erinevatesse kilekottidesse ja koju lähed umbes 5 kotiga;
* vett tuleb tarbida üli säästlikult, sest kunagi ei tea, millal otsa lõppeb, näiteks minu dušš esiteks juba ei võimaldagi meeletut veesurvet;
*trügimine igal pool järjekordades on täitsa ok, sest vastasel juhul jäädki ootama;
*kui töö juures inimesed karjuvad, siis tegelikult nad suhtlevad omavahel ja kõik tahavadki korraga rääkida.

Eelmisest nädalast on ka üks huvitav seik kui kõndisin poodi ja siis täpselt nina ees sõitis minibuss kummuli. Õnneks keegi viga ei saanud, inimesed aidati minibussist välja ja siis läks tegevus lahti. Minibussi ümber kogunes umbes 10-15 meest ja kõik asusid seda ümber pöörama. Ei olnud kellelegi vaja politseid ega muud asjaajamist, vaid kambajõuga lahendati probleem ning minibuss lükati tagasi püsti ja tänava äärde. Siin ongi nii, et kõik toimub hetkega. Ehitustegevus linnas näitab seda, et ööpäevaga võivad toimuda muutused. Töökoht on umbes 20 minuti kaugusel ja igapäevaselt kõnnin värskelt valminud teel. Nagu mul sakslannast kaaslane ütles, siis enne minu tulekut ei olnud mingitki teed veel.



Autoavarii tänaval



Teekond tööle Kura jõe äärest

Täpsemalt räägin oma nädalavahetuse seiklustest koobaslinna Vardziasse koos grusiinist taksojuhiga järgmises postituses. Lisaks sellele ootavad veel järge nii mõnedki teemad ja kui lugejatel tekib ka uusi ideid või on soov millestki arutleda, siis on kõik teemad ja mõtted oodatud. Võimalus on kirjutada siia või siis ka e-mailile. Postituse lõpetan ühe  kauni õhtuse tabatud hetkega alloleval pildil, kui kõndisin töölt koju. Eks on ikka nii, et kõigil igalpool on erinevaid igapäevaseid muresid ning sellest hoolimata tuleks korraks seisatada ja nautida hetke. Tuleb kuulata linnulaulu, vaadelda loodust, maitsta erinevaid maitseid ning ületada ennast igapäevaselt! Mina täna maitsesin Türgi kohvi, mis on Gruusias tavapärane ning avastasin enda jaoks uue lemmiku!
 

Kura jõgi ja Borjomi

Palavalt tervitades,
Liis

Minu e-mail:
liis.k89@gmail.com
Instagram:
liis.ki