Rongisõit grusiinidega ning külaelu võlud

Kaks päeva viibisin Borjomist eemal Kharagauli piirkonnas ja Marelisi külas. Minu kaaslaseks oli Sophie, kuna tegemist oli ka tööreisiga. Me asusime teele hommikul vara umbes kaheksa ajal, sest marshrutka täpset aega ei olnud, kuid oli info, et väljub üks kord tunnis. Meil vedas ja pilgeni täis marshrutka just startis. Sel korral oli üsna pingeline sõit, sest nii mõnelgi grusiinil läks süda pahaks. Mind ennast aitasid taaskord ingveritabletid. Jõudsime üsna kiiresti Khashurisse ja selleks, et rongiga edasi liikuda, pidime kõndima paar kilomeetrit linna teise otsa. Jalutuskäik kulges mööda üksikuid ja kärarikkaid tänavaid, teele jäid kodutud kassid ja koerad, pingsalt jälgivad grusiinid ning erinevate pagariäride värskete saiade lõhnad. Tegemist on üsna ebahariliku kombinatsiooniga, mis tekitab samas erilise tunde. Teekond viis lõpuks ka ühte Gruusia kirikusse, kus oli hommikupalvlus ja nii me lihtsalt istusime väljas puu all, puhkasime jalga ning meid ümbritses korraks rahu ja vaikus linnamürast.

Kortermaja Khashuris

Rongijaamas otsisime reisiplaani ning oh üllatust, tegemist oli täiesti gruusia keelse tablooga, kus vähemalt arusaadavad numbrid. Aga kuidas kellaaegu õigete linnadega kokku viia, kui gruusia keel on justkui hiina keel. Nii me siis pidimegi küsima ja õnneks oli inglise keelt rääkiv naisterahvas piletimüügis, kes toonitas, et Kharagaulisse läheb vaid üks rong päevas! Rongi oodates ei saanud loomulikult aru, kust meie rong väljub, kus peaksime ootama ja missugune rong üldse on meie oma. Järsku muutus rongijaam justkui sipelgapesaks, kõik kiirustasid ja trügisid, kiiruga jõudsin kellegi käest küsida, kas õige rong Kharagaulisse ja ootamata vastust, olime juba rongis. Vagunis olid kuuekohalised boksid ja istusime koos ühe grusiinlannaga. Enne rongi sisenemist korjati piletid ära ja siis istusid ja närveerisid, kas üldse õige rong. Lõpuks üks kupees olev töötaja tervitas meid ning kinnitas, et jah rong sõidab Kharagaulisse. Kohe tekkis vabam tunne ja asusime suhtlema oma kaasreisijaga vene ja inglise keeles ning nautisime oma sõitu. Meenusid kohe lapsepõlve mälestused, kui sai ka selliste vanemat tüüpi rongidega sõidetud! 

Khashuri rongijaam

"Georgian railway"- Gruusia raudtee

Rongisõit kulges üsna aeglaselt ja tegelikult hiljem öeldi, et see rong oli veel kõige kiirem siin kandis. Kuna rongides ei teadvustata, mis peatus järgmine, tuleb ise siis aega arvestada ja õigel ajal siis rongist maha hüpata. Õnneks rongimeeskond teadis, et tahame Kharagaulisse minna ja enne peatumist tuldi ilusti ütlema, et teie peatus nüüd. Kharagaulis külastasime siis Borjomi-Kharagauli rahvuspargi teist külastuskeskust. Veetsime seal mõned tunnid ning külastasime ka just avatud uut kohvikut. Tegemist oli Pariisi teemalise kohvikuga, sest omanik oli väga palju reisinud Euroopasse ning armunud eriti Pariisi. Igaljuhul saime jutud räägitud ning oli aeg taas rongile minna, et järgmisse väiksesse külla Marelisisse jõuda. Käisime enne poest läbi ning nagu külapoed ikka piiratud valikuga, siis olid saadaval lihatooted nt vorstikesed, sai, konservtooted ja siis maiustused. Mis mul ikka muud üle jäi kui osta paar vorstikest (mida tavaliselt kunagi ei tee), hapukurki ning saia. Lihtne söök lihtsas kohas ja mõnikord tuleb oma menüüd muuta vastavalt võimalustele! Hapukurk oli maitsev!


Kharagauli linnake

Põnevam osa algas siis kui reaalsuses jõudis kohale, et Marelisi külla jõudmiseks pidime rongijaamast kõndima umbes 40 minutit. Meid saatsid mäed, jõe vulin, ilusad vaated, koju kiirustavad lehmad, mõningal juhul ka lehmakoogid teel ning teatud maa tagant uudishimulikud kohalikud. Info levis nagu kulutuli ja lõpuks oli terve meie majaesine kohalikke täis, kes tahtsid gruusia keeles rääkida, proovisime vene-inglise segust ning mõni külaline proovis suhelda ka haukudes. Minu esimene reaktsioon tänaval jooksvatele metsikutele sigadele oli, et kas tõesti sead teel. Meie majake oli sooja voodikohaga kuid ilma WC ja duššita, nii et pidime käima alles ööpimeduses metsas ja pealambiga. Ööseks tuli meid valvama külakoer, kes oli lihtsalt ülirõõmus meid nähes ning hommikul vara oli taas platsis. Öö möödus rahulikult ja hommikul ärkasin selle peale, et tänaval liikusid juba lehmad kelladega ning karja aeti karjamaale. Karjused liikusid ringi hobustega ning ühega isegi sain veidi jutule kui ta eelneval õhtul hobust rakendas ette. Selle sama hobuse jättis ka meie kõrvale aedikusse ööseks hoiule, kes aegajalt sahistas põõsastes ning siis küsisime üksteiselt, kes seal, mis seal on. Lõpuks taipasime, et seesama hobune.

Kes otsib, see leiab kohaliku lehma pildilt

Teadmata päritolu ja nimega sõber "Muki"

Marelisi küla

Sead ristteel

Järgmine päev algas hommikusöögiga ning läksime Marelisist algavate matkaradadega tutvuma. Samal ajal juba tekkisid- arenesid ideed loodushariduslike programmide läbiviimiseks samal rajal. Esimesed paarsada meetrit kõndisime koos sigadega, kes lihtsalt jooksid sinna kuhu tahtsid ja olid lihtsalt vabaduses. Teekond kulges mööda jõe kallast ning üks hetk pidime ületama selle sama jõe. Hetkel ongi probleemiks see, et matkaradadel on umbes 13 jõe ületuskohta ning enamikel ei ole turvalisi sildasid, mida turistid saaksid ületada. Seetõttu on tegelikult hetkel antud matkarajad suletud külastajatele, samas kui huvi veidi ekstreemsusi ja põnevust jahtida, siis miks mitte. Loodus on kaunis! Meist möödusid karjused ja pargivahid ning kõik olid vanad sõbrad.


Ületamas silda

Kohalike veisetransport

Teekond kuni esimese pargivahtide majani sai tehtud ning tagasitulek möödus lennates. Pakkisime oma asjad ja asusime varuga raudteejaama poole teele. Mingi osa oli juba kõnnitud kui meist möödus ATV-ga üks kohalik, kes pakkus sõitu ja viis meid rongijaama. Seal võttis meid vastu umbes 10-15 grusiini, kes kõik asjatasid seal tarkade nägude ja oma mehelike juttudega. Saabusime uhkelt täpselt rongijaama ette ning kogu rongijaam jälgis meid, et kuhu lähme ja mis teeme. Istusime maha, saime piletid ostetud ning siis kamba peale otsustati, et üks noor grusiin peab tulema meiega google translate´i kaudu suhtlema, et nad saaksid teada kuhu lähme ja kust tuleme! Huvitav elu seal rongijaama ees. Koerad põõnasid rahulikult, mõnikord mõned karjumised üksteise peale ning lõpuks üks töötaja tuli ja ütles, et Khashuri.... tulge minuga ja näitan, kus teie peatus. Viis meid peatusesse ja nii siis ootasime rongi. Esimesel päeval oli ka selline juhus, et arutasime rongis vaikselt, millal küll tuleb meie peatus kui juba grusiin minu kõrval kuulis vestlust ja jagas ise oma vabast tahtest infot, et kaks peatust veel ning ütles meile kui pidime siis maha minema. Sellised väiksed külalislahked žestid muutsid selle kahe päevase reisimise kohe mõnusamaks.


Ootus rongijaamas

Rongisõit möödus lennates, Khashuris saime jällegi sujuvalt marshrutkasse ja lõpuks olime tagasi Borjomis. Eilsest õhtust on ka üks lugu, mis kirjeldab kui kirju maailm on. Läksin ostma banaane oma tavapärasest kohast eemal ning küsisin, et kui palju banaanid maksavad. Ütles neli larit kilo, siis mõtlesin, et no jah. Muidu nagu saab kolmega. Kaal näitas täpselt nelja larit ja müüja lihtsalt vaatas mulle otsa ja küsis viis larit, ütlesin, et EI, tänasin ja kõndisin minema. Seejärel läksin ikka ühe teise naisterahva juurde, kelle juures juba olen püsiklient ja saame kenasti vene keeles räägitud ning vahest saab nalja ka. Tema banaanide eest maksin kolm larit!

Mõned tähelepanekud elust enesest:

*selleks, et kurvilistel teedel ellu jääda on hea looduslik alternatiiv võtta enne sõitu paar ingveritabletti ja nii väheneb halb enesetunne;
*grusiinid aitavad nii palju kui oskavad ja sageli isegi keelebarjäär pole takistuseks;
*kui grusiinid kutsuvad sind näiteks kohvikusse või oma koju, siis nemad alati hoolitsevad külalise eest ja tahavadki hoolitseda, et arvete pooleks tegemist esineb üsna vähe, kui ei ole varem kokku lepitud;
*rongis ei öelda peatuskohta, mistõttu tuleb eriti valvel olla oma peatuse osas või siis küsida grusiinidelt;
* väikestes kohtades ja isegi Borjomi suuremates poodides on parem arveldada väiksemate rahatähtedega, sest sageli ei pruugi olla kassas piisavalt raha;
* Gruusia toidud on maitsvad ning võimalusel proovida lisaks värsketele andidele ka traditsioonilisi toite.

Loodan, et ka seekordsed vahetud emotsioonid ja juhtumised pakkusid veidigi põnevamat lugemist. Eesmärk oli kirjeldada oma lühireisi kogemust turisti seisukohast:  Kuidas jõuda punktist A punkti B ning mis kõik võib ees oodata kui turist satub suuremast linnast väiksemasse külla. Järgnevad postitused taaskord veidi laiema teema valikuga.

Mõnusat nädala jätku!

Tervitades,
Liis

e-mail: liis.k89@gmail.com
Instagram: liis.ki