Tagasitulek Eestisse ja "teelolek" jätkub...

Olen jõudnud tagasi Eestisse ning kolm nädalat siin on möödunud linnulennul. Gruusiaga veel jätkan aastalõpuni koostööd, sest teatud projektiülesanded tuleb ära teha. Eesmärk on ikkagi jääda oma tööga rahule ning edastada neile programmid, mida nad saavad kohe kasutusse võtta või kasutada oma enda programmide eeskujuks. 
 

Viimane hetk looduspargi ees (Foto: Autor)

Programmi väljundiks oli siis loodushariduslike programmide loomine Borjomi-Kharagauli Rahvuspargile. Programmide sisuks oli looduse tõlgendamine looval ja innovaatilisel viisil. Esialgu olid ootused ja eesmärgid kõrged. Reaalsuses oli tegelikult nii, et mõnikord oli kahekesi tandempartneriga väljakutseid esitavam töötada kui üksinda või suures meeskonnas. Igapäevaselt tekkis ootamatusi, mis isegi takistasid kohati tööd ja kiirust, nt. elektrikatkestused, aeglane Internnet jne. Olen tänulik, et minu tandempartneril oli just loodusparkides hariduslike programmide loomisega kogemusi, mis arendasid ka mind. Samal ajal sain jagada oma turismialaseid kogemusi erinevatest sihtrühmadest ning ka turundusnippidest. Siinkohal õppisin seda, et inimesena võin olla küll ekspert mingil alal, kuid samal ajal tuleb olla paindlik ja innovaatiline ning osata õppida ka ennast ümbritsevatelt inimestelt. Kuna ajaressurss oli piiratud, siis programmide arv vähenes lõpuks. Samas programmide eelis on see, et neid on võimalik kombineerida, sest sisu on tihe ja konkreetsete kirjeldustega. Borjomi-Kharagauli rahvuspargile sai loodud siis neljale matkarajale mitmeid loodushariduslikke programme rahvusvahelistele kui ka kohalikele külastajatele (koolilapsed, pered, ärikliendid).

Mida ma siis õppisin ja arendasin kolme kuu jooksul:
* koostööd rahvusvahelises meeskonnas ning kuidas tõestada ennast võõras kultuuris;
* ajaplaneerimist ja seda, et kuidas pikemaajalisem töötulemus jaotada väiksemateks osadeks ning etappideks;
* kuidas otsida ja töödelda vajalikku informatsiooni, mis seotud konkreetse tööülesandega;
* eneseväljendust ja oma ideede müümist inglise keeles;
* loovust ja innovaatilisust tööülesannete täitmisel;
* projektijuhtimist;
* uusi mõtteid ja perspektiive.

Raskused ehk väljakutsed, mis minu teele siis sattusid:
* kuidas leida tasakaal tandempartneri vahel, kellel oli erinev kultturitaust ja kellega koos olime võõras keskkonnas koos;
* kuidas saada konkreetset vastust selle kohta, et mida rahvuspark siis meilt ootab tegelikult;
* kuidas motiveerida end tegutsema kui tekivad raskused ja ootamatused;
*kuidas leida uusi väljundeid ja motivatsiooni kui olukord muutub.

Puu- ja juurviljade müüja (Foto: Autor)

Gruusia puu- ja juurviljad (Foto: Autor)

Poodnik Zurab (Foto: Autor)

Minu teele sattus kolme kuu jooksul palju toredaid inimesi, kelle rolli enda Gruusia teekonnal ei osanud esialgu pidada oluliseks. Aja jooksul selgus, miks teatud inimesed sattusid minu teele ning mida ma peaksin neilt õppima. Iga päev külastasin turgu ning sattusin enamik ajast ostma ühe naisterahva käest, kes alati naeratas ja pakkus parimat kraami. Tema hindades ka ei kahelnud, sest kõik oli selge ja paikka pandud. Mind pani ikka mõtlema, et kuidas ta küll jaksab ja jõuab hommikust õhtuni nii lõõskava päikese kui vihmasajuga tegeleda puu- ja juurviljadega. Kõigest hoolimata tegi ta oma tööd kirega. Lõpuks küsis minult alati veidi vähem raha, sest ümardas ennem allapoole kui ülespoole. Austusest selle naisterahva vastu käisin ma tema juures ikka ja jälle. Niisamuti oli ka poodnik Zurabiga, kelle väike pood oli põrandast laeni igasugust kaupa täis. Gruusias oli see tavaline, et väiksena tunduvatest poodidest leidis tegelikult imelikku kraami. Mind köitis juba algusest peale Zurabi entusiasm ja külalislahkus kui astusin poodi, et leida erinevaid majapidamistarbeid. Uskumatu oli ka see, et isegi kui ma nime ei teadnud, vaid selgitasin, et mida mul täpselt vaja on, siis ta alati teadis, kust otsida ning pakkus palju alternatiive. Mina sain ostud alati tehtud ning meid ei häirinud ka keelebarjäär, sest käiku tulid käed ja jalad ning ilmed.

Praegu jätkub teavitustöö Eestis ning plaanis on teha nii mõnigi huvitav koostööprojekt erinevate huvigruppidega. Eks näis, mis tulemas. Seega sai justkui üks osa eluetapist läbi ning kui aus olla, õppisin enda kui ka teiste kohta palju ning silmaring laienes meeletult. Olen ikka jätkuvalt teel ja valmis uuteks väljakutseteks. Kokkuvõtvalt saan ehk öelda seda, et minu enda suurim areng on olnud üksteise märkamises ja toetamises. Igal indiviidil on rääkida oma lugu ja seetõttu kuulasin ka kohalikke Gruusias.  

Minu Gruusias viibimine oli võimalik tänu GLEN programmile. Selle raames siis kaasab AKÜ  Eestist noori entusiaste erinevatesse arenguriikidesse kohalikku elu toetama ja arendama. Eesmärk on siis tõsta noorte teadlikkust arenguprobleemidest vaesemates riikides ning arendada säätlikku solidaarset mõtlemist. Sel aastal oli Eestlasi seitse, kes olid siis Gruusias, Kamerunis, Indias, Ghanas, Ugandas ja Nepaalis. Kui on soovi osaleda programmis, siis konkurss algab 2018 aasta alguses ning ees on ootamas juba mõned huvitavad programmid.

Olen tänulik kõigile toetajatele ja blogi lugejatele!

Parimat,
Liis


Minuga saab ühendust võtta e-mailil liis.k89@gmail.com
Eestis koordineeris siis Arengukoostöö Ümarlaud ja finantseeris Saksamaa ASA organisatsioon.

Gruusia projekti eellugu

Eelmine aasta jõudis esmakordselt minuni info maailmahariduslikust praktikaprogrammist GLEN ehk Global Education Network. Programmi eesmärk on kaasata arenguriikide organisatsioone ja erinevatest Euroopariikidest noori panustama oma aega maailmaharidusliku tegevuse arendamisse. Kõigi poolte koostöös peaks laienema õiglane ja säästlik maailmatunnetus. Eestis koordineerib GLEN-is osalejaid ja tegevust Arengukoostöö Ümarlaud. Minuni jõudis info terveilm.ee kaudu ja kuigi esialgu tundus küll kogu ettevõtmine kauge ning tundmatu ja kahtlesin endas, siis selle aasta alguses 2017 mõtestasin enda jaoks mida täpsemalt tähendab GLEN ja mis võiks olla minu roll selles aastases projektis. Nii ma siis otsustasin kandideerida ja võtsin selle väljakutse vastu.

Minu eesmärk on läbi praktilise kogemuse õppida ja areneda ning tunnetada maailma ja maailmas toimuvat avatumalt ning aktsepteerida seda, mis erineb minu igapäevasest maailmanägemusest. Kuna projekti üheks viimaseks osaks on ka kohalik teavitustöö Eestis, siis konkreetsemalt tahangi mõelda enam looduskeskkonnale ja sellele, et millest sõltub looduskeskkonda suhtumine ja kas see on mõjutatud ka erinevatest kultuurilistest ja ajaloolistest piirkondadest. Spetsiifilised eesmärgid tulenevad sellest, et valitud projektiriigiks on Gruusia, Borjomi-Kharagauli rahvuspark. Sealne teema läheb kokku ka valitud spetsialiseerumisega, milleks on loodusturism. Projekti kirjelduses on märgitud, et vabatahtliku eesmärk on luua loodushariduslikke programme erinevatele sihtrühmadele. Tegemist on üsna üldise sissejuhatusega, sest oma turismi taustaga olen juba teadlik, et kui oluline on fokusseerida oma tegevus põhi sihtrühmadele ja siis luua konkreetselt neile mõeldud programmid, mille eest on võimalik teenida lisaraha.

Kui antud projektis osalemine oli kinnitatud, siis järgnesid kaks suuremat rahvusvahelist koolitust Tšehhis ja Saksamaal, mille eesmärk oli avardada osaleja silmaringi ning arutleda erinevatel teemadel nt. rassism, koloniseerimine, jõustruktuurid, soorollid jne. Koolitustest lähemalt kirjutan läbi järgnevate postituste. Projektis osalemise üks tingimusi on, et lähetusse saadetakse koos tandempartneriga. See tähendab, et juba algusest peale tuleb õppida koostööd tegema, suhtlema, arvestama kaaslasega ning toetada üksteist. Minu partner on sakslanna Sophie, kes on viibinud Gruusias juba nüüdseks paar nädalat ja kohanenud Gruusia tingimustega. Tema taust on rohkem loodushariduslikud programmid, mille peaksime ühendama siis minu turismi taustaga.

 

Minu teekond Gruusiasse algas siis 13. augustil ja lendasin Riia-Kiiev-Tbilisi. Lend jõudis Tbilisisse öösel, nii et tuli organiseerida ka majutus ja transfeer. Eks Gruusiaga on seotud ka erinevaid müüte, jutte ja stereotüüpe ning kuna kohtusin ka ühe grusiinlannaga, siis avanes võimalus kuulata ka teistsugust arvamust ja nägemust Gruusiast. Lugesin samuti eelmiste aastate GLEN projektis osalenud eestlannade Kristiina ja Meriliis lugusid oma Gruusia kogemusest. Tegelikult on nii, et erinevatest eelarvamustest ja stereotüüpidest tuleb lahti lasta, minna kohale, kogeda ja nautida ning luua enda maailm ja nägemus Gruusiast. Ehk mõnes teises postituses räägin täpsemalt läbi oma isikliku kogemuse, et kuidas Gruusia siis tegelikult on.

 

Kui lugejatel on ka mingeid mõtteid teemadest mida käsitleda või millele tähelepanu pöörata välislähetuse jooksul, siis on kõik kommentaarid ja mõtted oodatud. Eks proovin ikka teatud aja tagant anda märku kui mõni uus lugu on peas valminud ja vajab paberile panekut.

 

Tervitades,

Liis