Sügisene matk Borjomi-Kharagauli rahvuspargis

"Kibuvitsatee ja märg küttepuu" olid minu nädalavahetuse peamised märksõnad, kui jõudsin lõpuks Borjomi-Kharagauli rahvusparki matkama. Veetsin mägede lummuses kolm päeva ja kaks ööd ning kogesin erinevaid ilmastikutingimusi, looduse imelisust ja ellujäämist mitmetes olukordades. Tegemist oli matkaga, milleks ma ei jõudnud teha ettevalmistusi, sest reedeõhtul alles tutvusin oma matkakaaslase Poppyga ning laupäeva varahommikul juba asusime teele. Poppy on noor austraallanna, kes on juba aasta algusest alates rännanud ringi Balkani maades ning nüüdseks on jõudnud Gruusiasse. Tema teekond siinkandis jätkub aastalõpuni ja uueks aastaks loodab jõuda tagasi kodumaale. Igajuhul jagasime sama kirge, milleks on looduses matkamine.

Mina ja Poppy matka teekonnal (Foto: Autor)

Likani matkaraja algus (Foto: Autor)

Kuna võimalus matkama minna tuli järsku, siis planeerimine oli üsna kiire ning kaootiline. Kolme päeva toidumoona varusime poest ning proovisime arvestada ka lisaenergiaga, mis kulub mägedes.  Laupäeva hommikul pidin veel viimased asjad ümber pakkima ja laenama külastuskeskusest suurema matkakoti. Üleüldiselt on külastajatele väga head tingimused ja võimalused laenata siin matkavarustust. Minul oli enda varustusest kaasas matkariided, säärised, soe magamiskott ja mugavad matkasaapad, mis on ühed kõige olulisemad isiklikud asjad matkal. Matkavarustus ei pea alati olema tippklassi oma, kuid peab vastama tingimustele ja võimalustele. Meie teekond algas Likani külakesest ja esimesed 4 tundi oli vaid ülesmäge. Kuna ei ole tükk aega matkanud, siis kogu see aeg hingeldasin, kirusin ennast, olin kuri ja ärritunud, et mille pärast peab kõik raske olema ja emotsioonid käisid üles-alla. Tegemist oli sisemise võitlusega, kus ainuke lootusekiir oli, et vähemalt loodus on imeline oma erinevate värvidega ning ees ootavad võimsad vaated mägedele. Päev  jõudis vaikselt lõpusirgele ja pärast 20 kilomeetrist pingutust jõudsime esimese majakeseni, kus veetsime öö. Rahvuspargi varjualused on lihtsad puitmajad, kus siseruumides on narivoodid ja küttekehad nii soojendamiseks kui toidutegemiseks. Puhkekohtades on lubatud teha lõket ning sageli on seal küttepuud olemas, mis võivad olla märjad või lihtsalt liiga hiiglamasuured väikses ahjus kasutamiseks. Seetõttu on üheks vajalikuks matkatarbeks ka väiksemat sorti kirves. Esimene õhtu möödus lõkkeõhtuna, kui erinevast rahvusest matkajad kogunesid lõkke ümber ning arutasime kuidas külmaga matkates ellu jääda, mis on looduses liikumisel kõige olulisem, kuidas määratleda tähti taevas ja kas peaks kartma metsloomi või ei. Seltskonnas oli kõigil mingil määral matkakogemust ning arendav oli kuulata ka teiste matkajate lugusid.


Sügisene kuldkollane loodus (Foto: Autor)



Talvine ja lumine matkatee (Foto: Autor)

Teine päev algas päikesetõusuga mägede kohalt ning kaugusest paistis meie tipp Lomis Mta 2198m. Teekond kulges taaskord püstloodis mäkke rühkimisega ning jätkus läbi kuldkollase metsa, kust lõpuks jõudsime alpiinsesse tsooni. Seal tervitasid meid lumi ja päike! Tippu jõudmine ei olnudki enam nii vaevaline ja meid ümbritsesid erinevatel tasanditel asuvad mäed. Kogu vaatepilt oli meeli rahustav ja motiveeriv ning nägime kaugusest nii Venemaa kui Türgi suunas. Meid õnnistas ilm selge päiksepaistelise vaatega, sest eelneval päeval tippu jõudnud paar Iisraelist ütles, et nende vaade oli olnud pilvine ja ebaselge. Mäetipus valmistasime endale Poppyga lõunasöögi, puhkasime veidi jalgu ja otsustasime edasi minna, mis tähendas siis lumes sumpamist, kuna nii kõrgel kõrgusel oli juba piisavalt lund sadanud. Igaljuhul sain oma säärised välja otsida ja nautisin lumes matkamist nagu väike laps esimese lumega. Mäetipust tagasitulek mööduski ainult lumist mäenõlva pidi kõndides, kus ei paistnud enam ühtegi rada, kuid ees olid teejuhisteks õnneks loomade jäljed. Kuna piirkonda väga ei tundnud ja lumi kattis ka kõik lõhed ja avad, kõndisime ettevaatlikult. Mäetippu jõudmine on ränk ja sageli oma võimeid ületav, siis kogu vaev on seda väärt. Tipus olles tekib sisemine rahulolu ja õnnetunne! See ongi lihtne matkamise võlu, mis saab salgeks siis kui ise võtad selle teekonna ette.
 

Mäetipp Lomis Mta 2198m (Foto: Autor)

Rühkimas tippu (Foto: Autor)

Mägine ja lumine teekond (Foto: Autor)

Teise öö veetsime pargivahtide majakeses, mis oli mitme toaga ning avaram. Õnneks esimene tuba, kus veetsime öö oli koos väikse küttekoldega ning mõnusalt hubane. Kuna küttepuud olid märjad, võttis lõkke tegemine aega. Vett tuli tuua 170 m kauguselt, järsku mäenõlva pidi alla minnes ning kitsas teerada viis läbi kottpimeda kuusemetsa. Veetoomise ajal kuulsin järsku möiret ja tardusin paigale, et mis toimub, kes kus liigutab ja mis ma nüüd tegema pean. Ma ei suutnud otsustada, kas joosta pakku või jääda tardunult paigale. Kogusin veidi ennast ja siis hakkas mõte tööle, et ahjaa punahirvedel paaritumisperiood, et siis võibki kohata möirgavaid isahirvi. Kõndisin edasi ja järsku kuulsin müdistamist ja hirved jooksid täpselt nina eest mööda. Kuna veevõtukoht asus orus, siis kahjuks seda üles ei leidnud, sest lumi oli põlvini. Pimedas küll proovisin oma hädise pealambiga, millel juba patareid hakkasid tühjaks minema, kuid mida ei leidnud, oli joogivesi. Õnneks oli just hiljuti lund sadanud ja maja kõrvalt leidsime lumehunniku, et lumest siis vett valmistada. Esimeseks takistuseks oli ka see, et väikses pliidis ei olnud piisavalt kuumust, kuna puud olid märjemad ja suured puud ei võtnud tuld. Süüa tegime umbes kolm tundi ja otsustasime ka hommikuks söögi valmis teha, kuna ei saanud kindlad olla, et hommikul on võimalik taaskord tuld teha.


Varjualune matkal (Foto: Autor)

Õhtu möödus ärevalt, öö isegi soojalt ning hommikul õnnestus  teha tuli pliidi alla, mille tulemusel saime sooja putru ja kohvi. Kuna öösel oli vihma sadanud, pidime oma rada muutma ning lõpetasime samas Likani külakeses, kus alustasime. Kolme päeva kilometraaž oli kokku umbes 50 km jalgsi matkamist. Rahvuspargis on antud rada tähistatud siniste ja punaste värvidega puudel. Kogu tähistamissüsteem on üsna tasemel ning väga üksikutes kohtades tekkis tunne, et kuhu nüüd edasi. Seetõttu on üksinda matkamine antud rahvuspargis üsna nauditav ning väga harva peab kartma ära eksimist, kui just ise ei astu valesti metsloomade radadele. Üheks puuduseks ehk mis võiks olla kilometraažid teatud maa tagant, et siis on matkajal kergem jagada oma energiat. Distantside pikkused olid märgitud suurematel ristmikel ning samuti on kenasti leitavad sildid ka joogiveeni. Borjomi-Kharagauli rahvuspargis on väga erinevale raskusastmele radu ning võimalik on valida nii ühe kui ka mitmepäevaseid matku. Kui külastaja on segaduses, et missugust rada võtta ja kustkaudu liikuda, siis külastuskeskest saab alati head nõu ning nagunii tuleb enne matkale minekut külastuskeskuses registreeruda. Sel hooajal on juba külastajaid üle 51 000 inimese, hõlmates nii kohalikke, koolilapsi kui ka rahvusvahelisi matkajaid. Borjomi-Kharagauli rahvuspargi näol on tegemist ühe Kaukasuse piirkonna kõige arenenuma rahvuspargiga, mistõttu on loodud kvaliteetsed tugisüsteemid külastajatele ning teised rahvuspargid käivad siin õppimas ja uusi kogemusi saamas. Õnneks karudega, keda rahvuspargis umbes 70, kokku ei sattunud, sest praegu on karud söögijahil, et valmistuda talveunne jäämiseks.

Teekond Likani -  Lomis Mta - Likani (Foto: Autor)

Õppetunnid ja näpunäited matkamiseks mägedes:

* Õpi tundma oma rada, ümbritsevat ala ja kaarti ning ilmastikuolusid, sest mägedes on olude muutused kiired tulema.
* Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, sest alati leiduvad lahendused erinevatele teel tekkivatele probleemidele.
* Ole hoolas oma joogiveega ning ära unusta ka seda joomast.
* Oluline on jõuda laagripaikka enne pimedat, sest siis on aega veel õppida tundma oma piirkonda ning nt. joogivee toomine kuskilt kaugusest ei tundu võimatu ülesanne.
* Toiduvalmistamisel mägedes on kõik lubatud, nt. tatra küpsetamine läätsedega koos tomatipüree ja juustu ning tuunikalaga loob kokkuvõttes maitsva energiarohke toidu.
* Toitu tuleb varuda veidi suuremates kogustes kui tavapäraselt ning igas taskus võiksid olla snäkid.
* Riietus tuleb valida kihiline, et tuulevarjus metsatukas saaks riideid vähemaks võtta ning mägedes taas juurde panna, kui ilmastikuolud muutuvad.
* Matkal juhtub alati midagi, mistõttu tuleb olla valmis ootamatusteks ning nendest siis üle olla, naerda ja edasi liikuda.
* Matkal on ühed olulisemad oskused tule valmistamine ja joogivee leidmine/omamine. 
* Ära unusta kaasa võtta küünalt, mida saab õhtupimeduses põletada.
* Alati tuleb kaasa võtta pealambile lisapatareid, sest tühjaks saamine võib juhtuda ootamatult ja äkki.
* Oluline on valida ka õige reisikaaslane, kuna matkal olles on vajalik tiimitöö.
* Naera, ole positiivne, motiveeri üksteist ja ennast ning ole valmis vaimselt ületama piire!

Aga miks ikkagi "Kibuvitsamari ja märg küttepuu"...selle nimeni jõudsime viimase päeva viimastel kilomeetritel kui mõtlesime koos Poppyga, et kuidas peaksime kirjeldama oma matka. Sooja jooki tegime alati kibuvitsast ning küttepuid pidi eelnevalt soojendama ja hellalt nendesse suhtuma, et tuli võtaks üldse pliidi all võimust. Läbi okkaliste raskuste ja ootamatuste jõudsime siiski tõdemuseni, et matk oli mõlemile ülimalt nauditav ja vägev, sest mäed, sügisene loodus ja päike tegi oma töö. Isegi viimase päeva vihm ei muserdanud meie meelt.


Mina ja minu matkakaaslane Poppy mägedes (Foto: Autor)

Lõpetuseks üks südant puudutav lugu. Eile külastas mind Eesti rahvatantsurühm Tuurit-Tuurit Pärnumaalt. Rühma üheks eesmäriks kodulehekülje info põhjal on: "...tõestada, et rahvatants ei ole ainult memmede-taatide pärusmaa, vaid põnev ja arenev Eesti kultuuri osa, mida on huvitav vaadata ning millega on lust tegeleda." Seetõttu on märkimisväärselt oluline, et nad on nüüd siinsamas Gruusias tutvustamas osakest Eesti kultuurist. Nad osalevad kohalikul festivalil, mille nimi on "International Folklore Festival Rhythms of Fall". Oma tihedas graafikus leidsid ka aega, et sõita Tbilisist välja Gruusiat avastama. Koos veedetud päev Borjomis oli sisukas ning tutvusime Borjomi-Kharagauli rahvuspargiga, kus tegime lühikese matka ja grupp lõi rõõmsalt tantsu looduse rütmis. Külastasime Borjomi keskuses asuvat parki, kus kõik maitsesid päris tõelist Borjomi vett. Üleüldiselt nautisime sügisest päikselist ilma rõõmsate emotsioonidega ning kõhtu täitis maitsev Gruusia toit. Rõõmsad-positiivsed inimesed tõid siia igapäevaellu eestimaist energiat ning nüüd jagub mul ka viimasteks nädalateks Eesti maitseid. Uskumatult tore oli võõrustada eestlasi ning tutvustada neile seda osa Gruusiast, millega ma siin igapäevaselt kokku puutun.


Rahvatantsurühm Tuurit-Tuurit Borjomis (Foto: Autor)

Selleks korraks on siis kõik nädala muljetest. Veel on jäänud viimased paar nädalat ja loodetavasti Gruusia tuleb selle aja jooksul veel lähemale.

Mõnusat nädalavahetust!

Parimat,
Liis