Nädalavahetuse seiklused Atskuris

Nädalavahetuse veetsin töökaaslase Gaga mahetalus Barbale, mis asub Atskuris. Seal tegelesin maatöödega ning õppisin lähemalt tundma Gruusia külalislahkeid traditsioone. Juba eelnevas postituses mainisin, et ostsin kohalikku kuldkollast maitsvat mett ning plaanin nädalavahetust maal Atskuris. Praegusel ajal on Atskuris elanikke ~300 ja tegemist on ajalooliselt ühe tähtsama ja huvitavama kohaga Lõuna-Gruusias. Küla ajalugu küündib aega enne Kristust ning 1. sajandist pKr. on üks olulisemaid religiooni- ja kultuurikeskusi. Esimene Kristuse kabel tekkis juba 1. sajandil pKr. kui apostel Püha Neitsi Maarja sai oma kristluse edendamise sihtkohaks Gruusia. Püha Neitsi Maarja andis oma ülesanded ja kohustused edasi Püha Andreasele, kes tõi Püha Neitsi Maarja ikooni Iisraelist Atskurisse. Sellest sai siis esimene asukoht Kristuse katedraalile Gruusias. Praegusel ajal võib Atskuris leida 11.sajandist pärit kolme kindluse ja ühe katedraali varemeid. Kindlused märgivad seda, et antud küla oli olulise tähtsusega Gruusia vabaduse hoidmisega keskajal just lõuna suunast tulevate vallutajate suhtes. 16. sajandil langes üks Atskuri keskuses asuv kindlus Ottomani valitsuse alla ning kindlusest sai peamine toetuspunkt türklaste ja grusiinide vahelistes lahingutes. Kindlus oli olulise tähtsusega, kuna asus kivise pinnasega mäeotsas, kuhu oli keeruline vaenlastel pääseda. Umbes aastal 1600 pagendati 200 000 Grusiini Pärsiasse ja asemele toodi siis mitmeid Türgihõime. Umbes aastal 1700 laienes Venevõim ning siis mingi aja jooksul toodi samasse külla inimesi Gruusia teistest piirkondadest, kus olid kehvad loodustingimused põllumajanduseks ja karjakasvatuseks. Nüüd tegelevad allesjäänud kohalikud põllumajandusega, veidi ka turismiga ja nagu ikka väiksemate pereäridega. Atskuris on imeline ümbrus, mis tõmbab paljusid külastajaid. Atskuris lõppeb ka Borjomi-Kharagauli Rahvuspark ning Shepherd´s Trail.



Atskuri kindlus (Foto:Autor)



Atskuri kindlus (Foto: Autor)

Nii ma siis laupäeva pärastlõunal pakkisin oma asjad ja läksin Borjomi bussipeatusesse marshrutkat ootama. Nagu ikka, neil ajagraafikuid ei ole, et siis lihtsalt seisin ja ootasin lõõskava päikese all. Lõpuks küsisin ühe naisterahva käest: "Kas marshrutka ikka tuleb?" Ta noogutas ning marshrutka saabuski õigel hetkel. Jõudsin kiiruga juhile mainida, et Atskuri, sest ega ma täpselt ei teadnud, kus maha hüpata. Seejärel jätkus totaalne grusiinide kihutamine, hea et istme peal püsisin ning järsku nägin mingit bussipeatust ja eeldasin, et Atskuri. Viipasin juhile ja karjusin: "Hei, lase mind siin maha." Marshrutka peatus koheselt ja astusin paarsada meetrit tagasi bussipeatusesse ning küsisin ühelt külamehelt: "Kas on ikka Atskuri?!" Ta vastas peanoogutusega. Mis seal ikka, pidin uskuma, et olen Atskuris. Jätkasin teekonda ning kõndisin juhiste järgi, ületasin Kura jõe silla ja siis sattusin täiesti idüllilisse Gruusia külaellu. Teekonnal kuked kiresid, lehmad kõndisid rahulikult teel, koerad haukusid, külaelanikud olid kuskile varjunud, kuna oli kõige palavam tipphetk päevas. Korraks isegi tekkis tunne, et olen kummituslinnas. Lõpuks tuli vastu veitsa vindine külamees ning tema varjust astus välja ka minu võõrustaja, kellega oli koheselt soe äratundmisrõõm!


Lehmad teel (Foto: Autor)



Õnnelik lehmakarjus (Foto: Autor)

Lehmakarjade vahelt jõudsime kohale vanasse Gruusia talumajapidamisse, kus arendatakse Barbale mahepõllumajandust. Asusime kohe tööle, sest tegemist oli palju ning polnud aega niisama pärastlõunat veeta. Me korjasime õunu, ploome, koristasime talu ümbrust, tegime lõket, et põletada risu ning nautisime niisama maa värsket õhku ja grusiinlikku atmosfääri. Õunad korjasin kõik ära, sest sorteerisin ilusamad moosiks ning kehvematest valmistatakse siis tšatša´t. Lõpuks asusime süüa tegema ja õhtupimeduse saabudes oli aeg lauda istuda. Õhtusöögiks oli ahjus tehtud kana, grusiinide moodi kartulid erinevate maitseainetega ning kolme erinevat sorti tkemalit. Tkemali on Gruusia hapukas ploomikaste, mida tehakse siis kirssploomidest. Meil oli vürtsikamat, mahedamat ja tumedat kastet. Õhtusöögi ehk supra juurde pakuti loomulikult valget koduvein, mida joodi siis lauas tamadani toostimeistri eeskujul. Kuna traditsiooniline supra on laiem teemaga, siis käsitlen toostitamist järgmises postituses! 
 

Õunade jahil (Foto: Autor)

Õunade korje Barbales (Foto: Autor)

Barbale puuviljaaed (Foto: Autor)



Õhtusöök põllult (Foto: Barbale)

Barbale väikeettevõte tegeleb mahepõllumajandusega ning on siis tegutsenud paar aastat. Nende slogan on: "Me toodame tervist". Põllumaa on jaotatud neljaks maatükiks ümber Atskuri küla. Ühel pool küla on kartulid, teisel pool oad, kolmandas kohas tomatid, paprikad ja suvikõrvitsad ning maja ümber on palju erinevaid sorte puuviljapuid nt ploomid ja õunad. Mesitarusid on hetkel kümme ning võttes arvesse ümbruskonna põllumajandust ja loodust, siis kõik on mahe. Eestvedajateks on siis Gaga ja Keti ning enamik ajast proovivad oma jõududega toime tulla. Suuremate tööde puhul käib abikäsi ja võtavad lahkesti vastu kõik külastajad. Ümbrus on uskumatult kaunis ning olles ise koha peal, tekkis selline maalähedane grusiinlik olemine. Kuna suuremaid linnasid lähedal ei ole, siis öösel on taevas kaetud tähistaevaga ning praeguselgi ajal nägin lendavaid tähti.

Sõit kartulipõllule (Foto: Autor)

Pühapäeval meie töö jätkus ja siis korjasin Cornel ehk kontpuu magushapude söödavate luuviljadega marju. Minu jaoks oli tegemist täiesti tundmatu põõsaga ning ka marjad on sellised hapukad, et täitsa sobilikud hapuka moosi jaoks, võib kasutada justkui pohlamoosi asendusena. Aitasin parandada ka aeda, kasutades materjale, mis olid kättesaadavad või eelnevast aiast järgi. Seega polnud vajadust suuremateks investeeringuteks, mis oli siis kokkuoidlik lähenemine. Lõpuks korjasime suurtes kogustes ploome ning ronisime puuotsas nagu ahvid, sest eesmärk oli kõik ploomid kätte saada, mis võimalik. Taaskord jätkus õhtu supraga ning seekord oli rahvast rohkem, söögiks kana ja kala, värske kohaliku talutoodanguga salat ning mõnus pehme Gruusia sai. Söömine algab kätega saia murdmisest, kuna niiviisi on austus saia vastu. Ka seekord ei puudunud ohtralt koduveini ning tooste tuli jumalale, Sakartvelo ehk Gruusiale, lastele, vanematele, sõpradele jne. Kokku oli umbes 10-15 toosti, millest alguse toostid on kindlalt määratletud ning hiljem siis lisanduvad muud. Seekord sõime magustoiduks maitsvat Gruusia arbuusi ning tekkis väike diskussioon, kas grusiinid söövad arbuusi kahvliga või ei, või peab tõesti selle suure tüki kätte võtma ja sööma nii, et oled kuni kõrvuni arbuusine. Igaljuhul võtsime meie kahvlid kätte ning nii mõnigi grusiin ütles, et nemad näevad esimest korda kuidas arbuusi süüakse kahvliga! Nalja saab ka siis kui sa keelest midagi aru ei saa, sest kui inimesed naeravad sinu ümber kõveras, lagistad lõpuks ka ise naeru!

Kontpuu marjad (Foto:Autor)

Kahjuks lõppeski nädalavahetus mahetalus esmaspäeva hommikul kui oli vaja juba tööle jõuda. Ärkasime varakult ja kõndisime läbi alles ärkava Atskuri küla. Taaskord tulid lehmad vastu, päike tõusis ning ronisime Atskuris asuva mäe tippu, kus asub kindlus. Sealt avanes imeline vaade ning kui sellest lummusest selginesime, jooksime marshrutka peale. Sõit oli taaskord äkiline ja hommikune äratus oli hullumeelne, sest marshrutkas üürgas veel gruusia keelne muusika. 
 

Atskuri küla (Foto: Autor)

Mõned nädala näpunäited:

* Supra on täis tooste ja koduveini ning selleks, et mitte väga purju jääda tuleb kuulata oma sisetunnet ja hoida veeklaas ligi. (kasuks tulevad igasugused nipid-trikid)

* Gruusia saia ehk purit tuleb murda, süüa kätega, sest see on austus saia vastu.
* Grusiinidele tuleb külla minna tühja kõhuga, sest kui on söögiaeg, siis laud on lookas!
* Koduvein on tavaliselt erilise maitsega ning tasub proovida, kui traditsioon juba nii ette näeb!
* Grusiinidega suheldes muutub ka kõige tõsisem päev rõõmsaks, kuna juttu jagub neil elavalt palju ning tavaliselt on terve tuba naeru täis!

Nüüdseks olen juba vaikselt taastunud nädalavahetusest. Järgmisteks kordadeks jääb siis pikemalt rääkida lugu supra´st ehk õhtusöögi ja toostide traditsioonist ning ka Gruusia õigeusu kirikust! Aeg möödub lennates ja jäänud on veel kaks kuud! Igapäevaselt päike paistab ning jagub veidi soojustki!

Mõnusat nädala jätku!

Parimat,
Liis

 

e-mail: liis.k89@gmail.com
Instagram: liis.ki