Marshrutkadega sõitmise näpunäiteid turistile

Taaskord tuleb juttu transpordist, sest piiratud ajaga turistile, kes planeerib ise oma reisi siinkandis on üks ajamahukamaid faktoreid transport. Seega transpordisüsteemi tundma õppimine aitab kaasa reisi planeerimisele. Mõlema riigi läbimiseks reisi eesmärgil võiks arvestada, et umbes kaks nädalat Gruusias ja nädalake Armeenias. Lähemalt siis sellest, et marshrutkad ehk eestipäraselt marsruuttaksod on endistes sotsialismi- ja Ida-Euroopa riikides siiamaani laialt levinud ühistranspordivahend. Marshrutkad on kindla liiniga (sõiduplaaniga) jagatud taksod, mida kasutatakse nii linnasiseste kui linnade vahelises transpordis. Sõidukiteks on tavaliselt 12-20 kohalised minibussid, kuid osadel liinidel kasutatakse ka keskmisi ja täismõõdus busse.
 

Yerevani bussijaam (Foto: Autor)

Kui Eestis on „marsakad“ kasutusel vaid Tallinna lähiümbruse teenindamiseks ning ühendatud maakonna ja linna ühistranspordi süsteemiga, siis Gruusias ja Armeenias on hoopis teine lugu. Marshrutkad on peamine sõiduviis linnade vahel, kuna ronge liigub vähe ning need on aeglased. Mägised ja üldiselt kehva kvaliteediga teed sobivad suurtele bussidele vähem – neid kasutatakse peamiselt turismiekskursioonide käigus. Linnades on takso (sõiduauto kujul) piisavalt odav ja mugavam esmane valik, pealinnades toimib ka metroo. Kõige tähtsam on marshrutka kasutamise puhul aru saada, et tegemist on jagatud taksoga, mitte (kaug)bussiliiniga. Ning sageli on vedajaks ettevõte samas isikus, kes rooli taga istub, bussifirmad tegutsevad linnas ja lähiümbruses pigem. Nii ongi marshrutkadega liikumine ühest küljest paindlik ja odav, teisalt võib teenuse ja sõidukogemuse kvaliteet tugevalt kõikuda. Ajaliselt on pea võimatu reisi kestust planeerida, mis nõuab ka harjumist ja ettevalmistust. Vene keele oskus aitab ootamatusi vältida, samas saab ka käte ja jalgadega selgitades hakkama.
 

Bussijaama sigin-sagin Gruusias (Foto:Autor)

Mõned praktilised näpunäited linnadevaheliste marshrutkade kasutamiseks, Gruusia ja Armeenia reisikogemuse näitel:

* Marsruthka väljumisaegu on väga raske teada saada, võib-olla kui mõni kohalik helistab bussijaama või leidub internetifoorumites lähimineviku infoga postitusi.

* Üldiselt väljuvad pikamaa (5-8h) marshrutkad hommikuti, kl 8-9 alates. Mida kaugem või väiksem sihtkoht, seda vähem buss-taksosid sinna läheb päevas, sest proovitakse sõita valgel ajal.

* Kui juba olla bussijaamas kohal, siis ei ole probleemi õige marshrutka leidmisega – kõik aitavad! Kui otseliini ei lähe, tasub ka nimetada teepeale jäävad suuremad asulad, sest bussijuhid teavad kus ja kuidas ümber istuda saab.

* Tasub selgeks teha, kas tuleb maksta bussijuhile või bussijaama kassasse, kust saab pileti, mida siis bussijuhile või kontrollijale enne sõidu algust peab näitama. Seejärel tuleb välja selgitada summa ja teha tehing, siis on istekoht olemas. Vahel näitab ka bussijuht, mis istmed on vabad.

 

* Parim koht marshrutkas istumiseks on keskel ja pigem paremal (ukse) pool. Tagaridades õõtsub ja raputab rohkem, ning bussijuhi taga istudes tuleb avatud esiaknast tuult või suitsuhaisu. Jäta näiteks väike kott või jope (ilma tähtsate asjadeta) istmele.

 

* Marshrutka ei lähe peaaegu kunagi õigel ajal välja, vaid 15-60 min peale märgitud aega. See on ikkagi takso ja eraettevõtlus – pole kasulik sõita pooltühjalt! Seega kui marshrutka on veel tühi, on võimalus kas minibussis istuda ja oodata, või pigem soovitaks väljas jalutada või midagi süüa (kaasa osta).

 

* Sageli juhtub ka nii, et marshrutka ei välju kohe, sest bussijuht teeb suitsu või sai kõne tuttavatelt, kes viimased 2 tühja kohta täidavad ja 10 min pärast umbes jõuavad. Lõpuks kõlab otsustav „davai!“ ja 20-30 aastat vana lääne päritolu minibuss võtab hääled sisse.

 

* Riietu mugavalt ja arvesta et riided võivad määrduda, sest paar korda said ka endal pagasis olevad kotid niiskust ja mingi jama vedelikuga kokku. Ekstreemsemal juhul saad roostetanud masina põrandaaukudest vingugaasi mürgituse ja jalaruumi tuleb jagada kartulikottidega.

 

* Kaasas võiks olla kõrvaklapid ja muusikat, lugemise võimalikkus sõltub tee kvaliteedist, vett ja kergemat näksi, kuna peatused on harvad (Tbilisist Jerevani kestis sõit kuus tundi ning esimene peatus oli kolme tunni järel piiripunktis), reisipadi või jope pea alla, kapuuts või müts pähe (tuuletõmbe jaoks, mägedes külmem).

 

* Teed on enamasti kurvilised ja/või auklikud, seega magamisega ei tasu arvestada. Küll on seljapõrutuse ja (tagareas) peapõrutuse oht, samuti võib juhtuda, et juht suitsetab iga 5km järel.

 

* Marshrutkas süües tasub jälgida hügieeni ja võimalusel alati käsi pesta või siis kasutada desinfitseerivat vahendit.

 

* Kuna teed läbivad mäestikke, siis ongi sõiduaeg palju pikem kui kilomeetrite järgi välja võiks paista. Löökaukudest pikitud teed sunnivad tempo alla ja kasutama tervet tee laiust, et edasi liikuda. Lisa Google Mapsi (autole) pakutud sõiduajale 1h, lisaks 1h ootamist bussijaamas.

 

* Sõidutempo on kiire, kui on vähegi siledam tee, siis eriti Gruusias bussijuhid kihutavad rohkem kui meie harjunud oleme. Lehmad tee peal on tavaline maapiirkondades.

 

* Marshrutka peatust võib küsida igal pool, ka kõige tihedama liiklusega kiirtee ääres ja keegi ei pane pahaks. Kaasreisijad on olnud alati, hoolimata kitsastest oludest, sõbralikud ja rahulikud.



Teekond Gruusia külatänavatel (Foto:Autor)

Mägede vaheline teekond (Foto: Autor)

Veel on jäänud viimased neli nädalat Gruusias. Ilmad on külmaks läinud ning ööpäevane temperatuuride kõikumine on üsnagi suur nt päeval kui päikseline, siis küündib jahedamapoolse 16-kraadini ja öösel kukub siis 5 kraadini. Seetõttu jõudis ka minuni haiguselaine, mis on eeldatavasti tingitud sellest, et järsku läks külmaks ning igapäevaselt viibin jahedates ruumides, sest soojendused majades on üsna nukrad. Loodetavasti lähinädalate jooksul tuleb üks korralik postitus ka Borjomi-Kharagauli rahvuspargist.

NB! Tbilisi poolmaraton tühistati 6 päeva enne jooksu toimumist. Uskumatu, kuid rahvusvahelistele standarditele vastav, rahvusvaheline jooks, kus ka rahvusvahelised osalejad tühistati eile õhtul. Poolmaratoni korraldusmeeskond HeidelbergCement TbilisiMarathon kirjutas Facebookis järgnevat:

" TbilisiMarathon 2017 scheduled for October 22 is canceled!
Today on 16th October, on TbilisiMarathon Press-Conference was announced that the event is canceled.

The deputy head of Tbilisi City Hall declared that: “Due to ongoing road constructions around TbilisiMarathon race course, blocking of the roads will cause transport traffics in the city and hurt feelings or create discontent among some citizens.”
Tbilisi City hall offered two alternatives - To start the event either at 07:00 AM or change the location.
It is important to note that HeidelbertCement TbilisiMarathon organizing team informed city hall about the course and the date of the event first time in November of 2016 (again in January 2017, April 2017, September 2017).
Two alternatives offered by Tbilisi City Hall were declined due to following reasons:
1. Starting Event at 07:00AM -
2 hours before the race runners show up at the start and finish area to get their bib numbers or hand over personal belongings. Starting the event at 05:00 is impossible, too early and do not correspond to any standards.
2. Changing the location –
In 2015 TbilisiMarathon became a member of AIMS and Mika Timing „Official Timekeeping and Data Processing” is the company who ensures safe and fair timekeeping during the race. In 2016 due to some small changes TbilisiMarathon race course was once again measured by AIMS.
It is absolutely impossible to measure the course (new location) 6 days before the race and it is impossible to use systems, which are specifically chosen for certain course, for a new location.
Despite the fact that the decision of canceling event was made against our will, HeidelbergCement and TbilisiMarathon organizing team wants to apologize to every registered participant, to our sponsors and people who supported us throughout these 6 years."

Seega on hetkel veel palju küsitavusi miks, kes, kuidas ja milleks?! Laupäeval on ka Gruusias kohalikud valimised, et kuuldavasti võib tegelikult sügavam tõde peituda kuskil kaugemal kui tegelikult meieni jõuab. Kahju kõigist sportlastest, korraldajatest ja pealtvaatajatest ning kahjuks ma küll nüüd Eestisse Tbilisi poolmaratoni medalit ei vii, kuid motiveeritud treeningud on kirjas!

 

Kaunist ja sooja nädalat siit külmast ja vihmasest Borjomist! Öösel oli meil temperatuur 2 kraadi ning mägedes sadas juba lund...

Tervitades,

Liis

Uudistamas Vardzia koopaid Akhaltsikhes

Juba kaks nädalat olen töötanud Borjomi-Kharagauli rahvuspargis, mis asutati 1995. aastal ja oli esimene rahvusvahelistele standarditele vastav rahvuspark Gruusias. Rahvuspark asub kesk-Gruusias ning katab 85 083 hektari suuruse maa-ala. Administratsioon ja külastuskeskused on Borjomis ja Kharagaulis. Looduspark pakub ühe kui ka mitmepäevaseid matku: jala, hobusega, mägijalgratastega ja talvel lumeräätsadega. Kokku on koostatud kaksteist rada, mis on tähistatud värvikoodidega, et looduses oleks kergem liigelda. Matkamisel on abiks piirkonna kaart ning radadel leiduvad erinevad peavarju pakkuvad hütid, piknikuplatsid, puhkealad ja lõkkekohad. Matkavarustust on võimalik rentida ka täitsa sümboolse summa eest külastuskeskusest. Kuna rahvuspargi loodus on mitmekülgne, siis sellest kirjutangi mõnes järgnevas postituses läbi oma isikliku kogemuse.

 

Igapäevaselt on teekond kodust tööle umbes 20 minutit ja jalutuskäik kulgeb mööda Kura jõe kallast. Teekonnal kohtan kihutavaid autosid, tööle kiirustavaid inimesi, rahulikult kulgevaid turiste, tee-ehitus käib ootamatult iga nurga peal ning mõnikord isegi autod peatuvad ja uudistavad, et kes on need uustulnukad siin Borjomis. Lisaks loodushariduslike programmide koostamisele saime veel ühe tööülesandena juurde ekspositsioonisaali ümber disainimise, et muuta seda külastajasõbralikumaks. Siinkohal saan kasutada oma turismivaldkonna ja klienditeeninduse kogemusi ning teadmisi. Enamus ajast istume kontoris ja sageli on meil kõigiga ühised lõunad. Väga tavaline, et kogu kontor jagab ühist lõunat, vesteldakse erinevatel teemadel ja lihtsalt nauditakse hetke. Kõik jutud saavad räägitud kohvitassi taga! Järjest rohkem  saab selgemaks, mida vastuvõttev organisatsioon- Borjomi-Kharagauli rahvuspark- meilt ootab.





Borjomi-Kharagauli rahvuspargi külastuskeskus

Tööst vaba aeg möödub puhates, süüa tehes või siis ka Gruusia erinevate piirkondadega tutvumisega. Üle-eelmisel pühapäeval sõitsin Borjomist välja Akhaltsikhe ja Vardzia piirkonda, mis on kultuuriliselt ja ajalooliselt märkimisväärne piirkond. Teekonna võtsin ette tšehhitari Jitkaga, kellega tutvusin Borjomis Bergi restoranis, kuna sattusime istuma samasse lauda. Ta külastas Gruusiat juba kolmandat korda ning kogenud turistina oskas rääkida huvitavaid lugusid Gruusiast ja Tusheti piirkonnast. Nii meil tekkiski plaan sõita bussiga Borjomist Akhaltsikesse, mis kestis siis veidi rohkem kui tunni. Tegemist oli suure bussiga, nii et ei pidanudki väga oma koha pärast võitlema. Ühes bussis ja sageli ka marshrutkas saab tööd kaks inimest: bussijuht ja piletimüüja. Esmalt istud bussi, jagatakse kohad ja kui marshrutka täis, siis asub teele, hoolimata sellest, et on graafikust ees või maas, sest kõik kohad peab täis saama ja rohkemgi veel. Seega istudki 30 kraadise palavusega ja ootad, teadmata aja. Igaljuhul jõudsime Akhaltsikhesse ja oma vabast päevast hoolimata võttis taksojuht Kishvardi meid peale, kes oli juba Jitka tuttav. Tšehhitar oskas rohkem vene keelt kui mina ja nii nad vestlesidki maast ja ilmast ning taksojuht Kishvardi rääkis kohalikke lugusid inimestest, piirkonnast ning veinikasvatusest. Liiklus oli hullumaja, teed auklikud, kaugusest paistsid türgi mäed ning Armeenia piirini oli vaid paarkümmend kilomeetrit. Esialgu taksojuht hinda ei öelnud, et istuge taksosse ja sõidame. Tavaliselt tuleb ikka hind kokku leppida ja üle küsida, sest vastasel juhul võib hind järsku tõusta. Antud juhul Jitka usaldas taksojuhti ning sisetunne ütles, et tegemist on ausa taksojuhiga. Neil ju mingeid taksomeetreid  pole ja kõik käib siis vastavalt taksojuhi äranägemise järgi.



Taksojuht Kishvardi ja mina

Esimene sihtkoht oli siis Vardzia, mis on koobaslinn Lõuna-Gruusias. Koobastik asub Erusheti mäe sees, Kura jõe vasakul kaldal 900m pikkuselt, 50m sügavuselt ning 13 erineval tasandil. Peamine ehitus toimus 12nda sajandi teises pooles, kui Vardzia rajati Gruusia kuningriigi valitseja Giorgi III käsul kindluseks ja sõjaliseks kompleksiks. Giorgi III tütre Tamari poolt muudeti see usuliseks keskuseks 1185. aastal. Vardziasse rajati klooster ja kloostrist kasvas välja 50 000 elanikuga linn, kus mitusada eluks vajalikku ruumi. Vardzias kirjutati ka raamatuid ning keskajal oli koobastik varjupaigaks sissetungijate ja vallutajate eest. 1283. aastal hävitas võimas maavärin koobaslinna välimuse. Kompleksi keskuseks on tänapäevalgi tempel, mille seintel vanad freskod. Nüüdseks on koobastik muudetud vabaõhumuuseumiks ning koobasteni viib mööda kurvilist teed ka spetsiaalne marshrutka peamisest parklast. Sõit on lühike ja maksab umbes 2 larit, aga palava päeval on üsnagi soovitav kasutada seda võimalust. Koobastikus ringiliikumist hõlbustab audiogiidi rentimine. Koobastikku kirjeldavad ehk paremini järgnevad pildid:



Vardzia koopad kaugusest



Vardzia koopad

 



Vardzia koobastikus liikumine



Vardzia koobaslinnak

Pärast koobastiku külastust oli juba käes pärastlõuna ning lehmad, veised, lambad liikusid teedel rahulikult koju. Seetõttu tuligi meil lehmakarjade järgi siis oodata. Akhaltsikhes on ka veel tegelikult Rabati kindlus-kompleks, mis on nüüdseks taastatud ja turistidele avatud. Kahjuks seekord ei jõudnud enam ajaliselt väga ringi vaadata, sest külastasime ka ühte mungakloostrit. Tegemist oli Sapara mungakloostriga, mis asub Akhaltsike linnakese lähedal kõrgel mägedes. Klooster eksisteerub alates 9ndast sajandist. Asub väga kaunis kohas looduse keskel ning vaade on imeline mägedele. Seal ümberringi saab niisama kõndida, kuid kirikusse sisseminekuks tuli endal õlad katta ja pikk seelik selga panna. Kirikus on säilinud suursugused maalingud ja 17. sajandil laienenud Türgi poliitika tõttu Samtskhe piirkonnas tehti klooster kahjuks väärtuslikes ikoonidest ja varandusest tühjaks. Sellegi poolest on seal ringi liikumas praegusel ajal mungad, õhkkond on küll rahulik-vaikne, kuid kultuurihuvilisena oli meeldiv saada osa sellisest elukorraldusest.





Sapara mungaklooster





Vaade mägedele

Päev lõppes Akhaltsikes, kuhu taksojuht viis meid tagasi. Tegemist oli väga abivalmi taksojuhiga, kes oma vabast ajast sõidutas meid ringi ja tutvustas Lõuna-Gruusiat. Päeva lõpetuseks ostis veel kummalegi jäätised, sest istusime juba kuumas marshrutkas, et asuda koduteele. Päeva taks oli kokku 95 larit, mis on siis umbes 33 eurot kahe inimese peale. Minu pühapäevani transport kõik kokku Borjomist Vardziasse ja tagasi läks maksma umbes 20 eurot. Hind sisaldas veel jäätist, värsket vett Kishvardilt ning kohalikke lugusid piirkonna kohta. Selle teekonna jooksul jõudsin tõdemuseni, et kui kaunis mägine maa ikka Gruusia on ning tekkis tunne, et tahaks veel rohkem avastada.

Oma kogemuse põhjal mõned tähelepanekud:
* taksojuhte on murdu, kuid tuleb usaldada oma sisetunnet ning valida taksojuht, kes tundub aus ja õiglane;

* enne taksosõitu tuleb hinnas kokku leppida ja sõidu lõppedes siis jääda selle sama summa juurde;
* marshrutkat tuleb kasutada siis kui aeg ei ole nii oluline, sest iialgi ei tea, mis kell väljub;

* siin on üksinda elava inimese paradiis, sest poest saab kõike, peaaegu kõike osta lahtiselt ja vastavalt enda tarbimisele: suhkur, pähklid, vorstikesed, WC-paberi rull, isegi erinevad hügieenitooted jne;

* igapäevaseid eluks vajalikke tarbeesemeid on mõtekas osta väikestest pereäridest, kus neil on minilettidel hiigelsuur valik, mis enamikel juhtudel suurem kui marketis;

* gruusias pikemalt reisides ja võibolla isegi mitmeid kordi, siis on mõtekas soetada kohalik number, sest hinnad on odavad numbri kohta;
* enne pühasid turule minek tähendab seda, et hinnad on kaks korda kallimad kui tavaliselt, nii et tuleb hoiduda pühadest.

 

Nädalavahetuse üks huvitav seik, et kui igapäevaselt Eestis olen harjunud pesumasinaga, siis siin Gruusias ei ole mul sellist luksust. Nädala jooksul kogutud riided pesin kausis, mitmeid kordi läbi loputades ning riputasin siis teiselt korruselt välja üles tänavale. Vaatepilt oli vähemalt kirju, päike kuivatab hetkega ning eks riietelt alguses ikka tilgub mõni veepiisk alla, siis kõik teevad nii ja keegi ei saa ka siis pahaks panna!



Pesupäev Gruusias

Avastamisrõõmu jagub igaks päevaks ning uuel nädalal külastan Kharagauli külastuskeskust ja seejärel tuleb postitus rahvuspargi flooras, faunast, matkaradadest ja sellest, miks üldse võiks külastada Borjomi-Kharagauli rahvusparki. Lisaks sellele on veel paar lugu ootel, näiteks kindluste vallutamisest Borjomis. Eelmine nädal oli meil ka siin suur tulekahju, mis õnneks meie rahvusparki ei küündinud, kuid kõik siinsed jõustruktuurid olid abis ning lennukid saabusid Türgist, Armeeniast, Aserbaidžaanist ja isegi Valgevenest. Kaugusest nägime vaid suitsu, tuhk jõudis tuulega meieni ning mõningatel hetkedel suitsune lõhn isegi lämmatas. Metsatulekahju ühendas kogukonda ning pani mõtlema rohkem sellele, et kuidas ikkagi käituda looduses seda säästvalt ja hoidvalt. Kas tegemist on inimeste hooletuse, teadmatuse või siis ükskõikse suhtumisega?!

Suitsune Borjomi

 

Uute lugudeni ja tegusat nädalat!

 

Tervitades,

Liis

e-mail: liis.k89@gmail.com
Instagram: liis.ki