Rahvuspargi süda on inimesed ja armastus looduse vastu

 L. Tabunidze (Foto: Rahvuspargi fotopangast)

Esimese postituse Borjomi- Kharagauli Rahvuspargi kohta tegin neli kuud tagasi. Oktoobri lõpus jõudsin ka ise kolme päevasele matkale, mis oli üks kõige vahvamaid kogemusi Gruusias, kuna mägedes tekkis sisemine õnnis rahu. Enne Eestisse tulekut avanes mul võimalus teha intervjuu Levan Tabunidzega, kes on siis Borjomi-Kharagauli Rahvuspargi direktor: "Pikalt ühes kohas töötades on oluline armastus ja pühendumus töö vastu."


 
Kuidas Sa leidsid oma tee Borjomi-Kharagauli Rahvusparki?

L. Tabunidze (Foto: Rahvuspargi fotopangast)

L. Tabunidze: Mul on pikk ajalugu seoses rahvuspargiga. Esimene kokkupuude oli tegelikult juba kooliajal 10 klassis kui looduspargi rajamine oli algusjärgus.  Osalesin oma meeskonnaga rahvuspargi korraldatud võistlusel, kus olid küsimused seoses keskkonna ja looduskaitsega. Võistlustelt saime esimese koha ja olime ka kohalikus ajalehes. Minu enda töö rahvuspargis algas 2002 aastal kui alustasin loodusgiidina, kus esmane eesmärk oli praktiseerida inglise keelt.  2004 aastal sai minust kommunikatsiooni ja keskkonnahariduse eest vastutav isik. Pärast rahvuspargi struktuurimuutusi alustasin külastuskeskuse spetsialistina, seejärel haldusjuhina ja alates 2011 aastast olen rahvuspargi direktor.

 

Kas Sa naudid oma tööd ?

L. Tabunidze: Jah, naudin seda juba 15 aastat.  Paar korda on olnud võimalus minna mõne teise töökoha peale, kuid olen otsustanud siia jääda, sest piisavalt on jagunud uusi väljakutseid.

Mis Sind motiveerib?

L. Tabunidze: Minu esimene töökogemus algas siin. Aja jooksul olen kasvanud ja arenenud. Töökoht on sama olnud, kuid töö sisu on ajas muutunud, lisandunud on uued teemad ja valdkonnad, mis motiveerivad. Seega ei ole üksluine. Koguaeg on arendustegevus protsessis, toimuvad uute süsteemide katsetused ja tekivad uued väljakutsed. Minu motivatsiooni kõrgem tase on juba see kui saab teha tööd, mida naudin. Armastan oma tööd ning uusi väljakutseid, mistõttu on oluline ka pühendumus.


Kui palju Sa oled seotud loodusega väljaspool tööd?
L. Tabunidze: Isiklikult mul on suurem vajadus olla rohkem looduses koos perega ja matkata. Hetkel on olnud takistuseks aja puudus. Unistus on võtta järgmine suvi oma lapsed mägedesse pikemaks ajaks matkama, et ööbida ka telgis.

 

Kuidas on looduse interpreteerimise olukord Gruusias ja kuidas see on ajas muutunud?

L. Tabunidze: Suur muutus on toimunud sellest ajast alates kui alustasin töötamist rahvuspargis. Alguses olid mõned üksikud külastajad, kuid teavitustöö tulemusena koolides, õpetajatega suhtlemise tulemusena ja ühiskonnas on toimunud drastilised muutused. Seda toetavad ka paljud teised organisatsioonid, ministeeriumid, vabaühendused nii kohalikul kui ka rahvsuvahelisel tasandil. Veel arendame looduse interpreteerimist Gruusias kõik koos ühiste tegevustega.

 

Mis Sulle meeldib kõige rohkem selles valdkonnas?

L. Tabunidze: Looduse kaitsmine ja selle säilitamine järgmistele põlvkondadele, inimesed, meeskond, kes töötavad rahvuspargis. Kõik need teadmised, nende jagamine omavahel ja ka teistele rahvusparkidele. Kõik siin on kompleksne, mis teebki elu uhkemaks.

Kuidas Sa saavutasid, et meeskond on justkui perekond?

L. Tabunidze: Mul endal on olnud eelnevalt kaks direktorit, kes olid oma käitumisega eeskujuks. Seetõttu olen praktiseerinud ka ise sellist lähenemist.

 

Borjomi-Kharagauli meeskond (Foto: Rahvuspargi pildipangast)

Mis on olnud kõige suurem muudatus rahvuspargis?

L. Tabunidze: Algusaegadel ei olnud rahvuspargis infrastruktuuri, infotahvleid, programme, erinevaid teenuseid jne, kuid olid mõned üksikud külastajad. Siis nüüd on olnud kõik need muutused osa protsessist ning on näha tulemusi. Mäletan, et külastajad küsisid: "Mida teil on siin rahvuspargis pakkuda?". Nüüd juba pargivahtide töö tulemusena on jõutud nii kaugele, et külastaja on rohkem seotud loodusega. Näiteks varem ei pruukinud külastaja isegi näha metsloomi või loomade jälgi, siis nüüd on külastajad toodud lähemale loodusele.

Kus Sa näed rahvusparki pärast viit aastat?

L. Tabunidze: Borjomi-Kharagauli Rahvuspark on eeskujuks teistele rahvusparkidele ja üks osa rahvusvahelisest loodusparkide võrgustikust. Kindlasti on jätkusuutlik turism arengujärgus ja üks olulisemaid prioriteete. Ajajooksul vähenevad veel enam probleemid kohalikega, kuna teadmised seoses rahvuspargi toimimise põhimõtetest kasvavad. 

 

Mis on kõige suurem väljakutse, oht rahvuspargile?

L. Tabunidze: Illegaalne tegevus pargis on kõige suuremaks ohuks. Samas on võimalus ka selleks, et üleüldiselt nt. valitsuse otsus, et rahvusparke pole vaja enam Gruusias. Kuid see on vähetõenäoline nüüd juba, sest hetkel koostatakse strateegilisi alusdokumente, kuhu on märgitud olulised punktid seoses looduskaitsega.

Kuidas on praegu kohalikega, kes on harjunud koguma küttepuid ja saama muid metsasaadusi looduspargi aladelt?

L. Tabunidze: Dramaatiliselt muutunud, inimesed ei teadnud rahvuspargist ja selle eesmärkidest midagi ning puudusid regulatsioonid. Nüüd on kõik kontrolli all ning aja jooksul kohanevad ja järjest vähemaks jäävad probleemid jahtimise ja metsavargustega. 

 

Mida ja kuidas vabatahtlikud annavad rahvuspargile?

L. Tabunidze: Vabatahtlik on keegi, kes läheb oma tööga detailidesse, töötab erinevate spetsiifiliste teemadega ja on n-ö silm väljast poolt. Vabatahtlikud on hea alternatiiv rahvuspargile.
 

Mis peaks olema rahvuspargi suund?

L. Tabunidze: Looduskaitse ja keskkonnaharidus.

Mida veel sooviksid lisada.

L. Tabunidze: Rahvuspargi eesmärk on jagada tööalaseid praktikaid, otsida võimalusi kogemuste jagamiseks, et õppida parimatelt, laiendada pargivahtide ja külastuskeskuse töötajate koolitusvõimalusi ning luua rohkem rahvusvahelisi suhteid, et saavutada laiem tunnustus ja veel tihedam koostöö.

Meeleolu pildid Borjomi-Kharagauli rahvuspargi pildipangast:

 

Kõlama jäi mõte, et meeskonda aitab edasi viia koostöö ja armastus, kus igaüks on osa justkui perekonnast.

Intervjuu toimus 8. novembril Borjomi-Kharagauli Rahvuspargi külastuskeskuses.

Tänan kogu Borjomi-Kharagauli meeskonda selle kolme kuu eest. Meeldiv oli näha ja kogeda ka väljaspoolt tulijale kuidas töökollektiiv lahendab kõike koos, ühiselt nauditakse lõunasööke ning hoolitakse teineteisest. Selle kogemuse võtan ma kaasa ka oma tulevastesse töökohtadesse, kus on oluline üksteist märgata. Kõik indiviidid on erinevad ja pole ei paremaid ega halvemaid inimesi, vaid on iga ühe erilised oskused ja isikuomadused. Õppigem üksteist tundma ja kõrgemalt hindama ning töö sujub kohe paremini.
 

Viimane hetk rahvuspargi ees (Foto: Autor)

Mõnusat nädala jätku lumisest Lõuna-Eestist!

  

Parimat,
Liis

e-mail: liis.k89@gmail.com

Eluolu Borjomis

Minu koduks on siis kolmeks kuuks 10 540 püsielanikuga Borjomi, mis asub Samtskhe-Javakheti regioonis. Keskajal asus Borjomi Tori provintsis ning oli oluliste lääne, ida ja lõuna teede ristumiskohaks. Borjomi ümbrusesse on rajatud mitmeid kindluseid nt Gogi, Petra ja Sali, mis tänapäevalgi paistavad võimsalt kaugustesse, kuna asuvad mägede jalamil. Kuurortlinna alguseks võib lugeda 1820ndaid kui Venemaa annekteeris Gruusia ning enne seda juba 1810ndatel saatsid siia oma sõjaväe. Borjomi tuntus ravikuurordina kasvas Mikhail Vorontsovi tegevusega kui ta rajas siia oma suveresidentsi. Seejärel kasvas tuntus ka Borjomis leiduvast mineraalveest, millel arvati olevat raviomadused ning Borjomist sai n-ö Kaukasuse pärl. Nõukogude ajal kasvas siin sanatooriumide arv ning kahjuks 1968. aastal hävis linn suures osas üleujutuse tagajärjel. Alates 2000ndatest on siinne turism taas tõusujoones ning külastajate arv Borjomi piirkonda järjest kasvab nii sise- kui ka välisturistide arvelt. Kohalikus linnapildis kajastub selgelt, et rahvast on palju, infrastruktuur ei jõua suveperioodil järgi ning hinnad on kõrgemad kui ehk mõnes teises Gruusia külakeses. Sellegi poolest toimub pidev areng ning kohalikel on soov pakkuda turistidele erinevaid võimalusi ja teenuseid.


Borjomi keskus

Eelmise nädala jooksul kogesin korduvalt, et mida põhjustavad suveperioodil piirkonda külastavad turistide massid olmetingimustele. Töö juures Borjomi-Kharagauli rahvuspargis kõikus elekter, mistõttu konditsioneer ei töötanud ning istusin siis 34 kraadiga umbses ruumis ning samal ajal oli ka Interneti kiirus üliaeglane ja töös tuli lihtsalt kulgeda. Külas oli meil poolteist päeva vesi ära ja higisena koju jõudnuna võtsin siis kotist niisked salvrätid, millega värskendasin ennast. Kuna minu elukoht on täpselt Borjomi Palace hotelli kõrval, siis vesi jõudis meile tagasi varem kui teisel pool küla. Prügimajandus on esmapilgul üsna kehvasti kontrollitud, kuid kuulsin, et suveperioodil käib külas prügiauto ühe korra asemel kahe nädala jooksul hoopis kaks korda nädalas. Seetõttu ongi minu kodukant enam-vähem korras. Prügi muidugi tekib palju, sest kõik pannakse kokku ühte prügikasti.



Vaade koduakendele päikesetõusuga

Minu võõrustajaks on üksinda elav naisterahvas Irina, kes kasvatab oma kuueaastast poega ning käib igapäevaselt tööl politseis. Gruusias selline eluviis väga tavapärane pole kuid tundub, et mida kõrgema haridusega, seda iseteadlikumad on naised. Siin oldud aja jooksul olen suhelnud paari naisega, kes on grusiinide pereelu mudelist eemaldunud ning tulevad väga hästi ka endaga toime. Ühiskonna standardile vastav pereelu ei ole kerge, kuna tuleb kodus lapsi kasvatada, Gruusia sööke valmistada suurteks õhtusöökideks ning tegeleda igapäevaste majapidamistöödega. Hetkel jagangi korterit Irina pere ja sakslanna Sophiega ning elan omaette toas, kust vaade terrassile ning varsti-varsti valmivatele viinamarjadele.



Koduterrassi viinamarjad



Koduväravad

Nädalaga olen juba õppinud järgnevat:

Suussulav melon

* värskeid puu- ja juurvilju tuleb osta turult ning suhelda müüjatega nii palju kui võimalik vene keeles;
* jogurti laadset toiduainet ehk matson´it saab kohalikust poest, kuhu tulebki minna oma purkidega  ja tagasi saad siis täidetud purgid;
* värsked puu- ja juurviljad tuleb kohe ära süüa, sest nt arbuus oli halb juba järgmine päev;
* puu- ja juurviljad on eriti värvika maitsega ning ei vajagi väga maitseaineid nt melon lihtsalt sulas suus, kuna oli kapil seismisega maitsvalt üle küpsenud;
* poodi minnes ei tohi unustada kaasa võtta seljakotti või muud riidest kotikest, sest vastasel juhul laotakse toit erinevatesse kilekottidesse ja koju lähed umbes 5 kotiga;
* vett tuleb tarbida üli säästlikult, sest kunagi ei tea, millal otsa lõppeb, näiteks minu dušš esiteks juba ei võimaldagi meeletut veesurvet;
*trügimine igal pool järjekordades on täitsa ok, sest vastasel juhul jäädki ootama;
*kui töö juures inimesed karjuvad, siis tegelikult nad suhtlevad omavahel ja kõik tahavadki korraga rääkida.

Eelmisest nädalast on ka üks huvitav seik kui kõndisin poodi ja siis täpselt nina ees sõitis minibuss kummuli. Õnneks keegi viga ei saanud, inimesed aidati minibussist välja ja siis läks tegevus lahti. Minibussi ümber kogunes umbes 10-15 meest ja kõik asusid seda ümber pöörama. Ei olnud kellelegi vaja politseid ega muud asjaajamist, vaid kambajõuga lahendati probleem ning minibuss lükati tagasi püsti ja tänava äärde. Siin ongi nii, et kõik toimub hetkega. Ehitustegevus linnas näitab seda, et ööpäevaga võivad toimuda muutused. Töökoht on umbes 20 minuti kaugusel ja igapäevaselt kõnnin värskelt valminud teel. Nagu mul sakslannast kaaslane ütles, siis enne minu tulekut ei olnud mingitki teed veel.



Autoavarii tänaval



Teekond tööle Kura jõe äärest

Täpsemalt räägin oma nädalavahetuse seiklustest koobaslinna Vardziasse koos grusiinist taksojuhiga järgmises postituses. Lisaks sellele ootavad veel järge nii mõnedki teemad ja kui lugejatel tekib ka uusi ideid või on soov millestki arutleda, siis on kõik teemad ja mõtted oodatud. Võimalus on kirjutada siia või siis ka e-mailile. Postituse lõpetan ühe  kauni õhtuse tabatud hetkega alloleval pildil, kui kõndisin töölt koju. Eks on ikka nii, et kõigil igalpool on erinevaid igapäevaseid muresid ning sellest hoolimata tuleks korraks seisatada ja nautida hetke. Tuleb kuulata linnulaulu, vaadelda loodust, maitsta erinevaid maitseid ning ületada ennast igapäevaselt! Mina täna maitsesin Türgi kohvi, mis on Gruusias tavapärane ning avastasin enda jaoks uue lemmiku!
 

Kura jõgi ja Borjomi

Palavalt tervitades,
Liis

Minu e-mail:
liis.k89@gmail.com
Instagram:
liis.ki 

 

Gruusia projekti eellugu

Eelmine aasta jõudis esmakordselt minuni info maailmahariduslikust praktikaprogrammist GLEN ehk Global Education Network. Programmi eesmärk on kaasata arenguriikide organisatsioone ja erinevatest Euroopariikidest noori panustama oma aega maailmaharidusliku tegevuse arendamisse. Kõigi poolte koostöös peaks laienema õiglane ja säästlik maailmatunnetus. Eestis koordineerib GLEN-is osalejaid ja tegevust Arengukoostöö Ümarlaud. Minuni jõudis info terveilm.ee kaudu ja kuigi esialgu tundus küll kogu ettevõtmine kauge ning tundmatu ja kahtlesin endas, siis selle aasta alguses 2017 mõtestasin enda jaoks mida täpsemalt tähendab GLEN ja mis võiks olla minu roll selles aastases projektis. Nii ma siis otsustasin kandideerida ja võtsin selle väljakutse vastu.

Minu eesmärk on läbi praktilise kogemuse õppida ja areneda ning tunnetada maailma ja maailmas toimuvat avatumalt ning aktsepteerida seda, mis erineb minu igapäevasest maailmanägemusest. Kuna projekti üheks viimaseks osaks on ka kohalik teavitustöö Eestis, siis konkreetsemalt tahangi mõelda enam looduskeskkonnale ja sellele, et millest sõltub looduskeskkonda suhtumine ja kas see on mõjutatud ka erinevatest kultuurilistest ja ajaloolistest piirkondadest. Spetsiifilised eesmärgid tulenevad sellest, et valitud projektiriigiks on Gruusia, Borjomi-Kharagauli rahvuspark. Sealne teema läheb kokku ka valitud spetsialiseerumisega, milleks on loodusturism. Projekti kirjelduses on märgitud, et vabatahtliku eesmärk on luua loodushariduslikke programme erinevatele sihtrühmadele. Tegemist on üsna üldise sissejuhatusega, sest oma turismi taustaga olen juba teadlik, et kui oluline on fokusseerida oma tegevus põhi sihtrühmadele ja siis luua konkreetselt neile mõeldud programmid, mille eest on võimalik teenida lisaraha.

Kui antud projektis osalemine oli kinnitatud, siis järgnesid kaks suuremat rahvusvahelist koolitust Tšehhis ja Saksamaal, mille eesmärk oli avardada osaleja silmaringi ning arutleda erinevatel teemadel nt. rassism, koloniseerimine, jõustruktuurid, soorollid jne. Koolitustest lähemalt kirjutan läbi järgnevate postituste. Projektis osalemise üks tingimusi on, et lähetusse saadetakse koos tandempartneriga. See tähendab, et juba algusest peale tuleb õppida koostööd tegema, suhtlema, arvestama kaaslasega ning toetada üksteist. Minu partner on sakslanna Sophie, kes on viibinud Gruusias juba nüüdseks paar nädalat ja kohanenud Gruusia tingimustega. Tema taust on rohkem loodushariduslikud programmid, mille peaksime ühendama siis minu turismi taustaga.

 

Minu teekond Gruusiasse algas siis 13. augustil ja lendasin Riia-Kiiev-Tbilisi. Lend jõudis Tbilisisse öösel, nii et tuli organiseerida ka majutus ja transfeer. Eks Gruusiaga on seotud ka erinevaid müüte, jutte ja stereotüüpe ning kuna kohtusin ka ühe grusiinlannaga, siis avanes võimalus kuulata ka teistsugust arvamust ja nägemust Gruusiast. Lugesin samuti eelmiste aastate GLEN projektis osalenud eestlannade Kristiina ja Meriliis lugusid oma Gruusia kogemusest. Tegelikult on nii, et erinevatest eelarvamustest ja stereotüüpidest tuleb lahti lasta, minna kohale, kogeda ja nautida ning luua enda maailm ja nägemus Gruusiast. Ehk mõnes teises postituses räägin täpsemalt läbi oma isikliku kogemuse, et kuidas Gruusia siis tegelikult on.

 

Kui lugejatel on ka mingeid mõtteid teemadest mida käsitleda või millele tähelepanu pöörata välislähetuse jooksul, siis on kõik kommentaarid ja mõtted oodatud. Eks proovin ikka teatud aja tagant anda märku kui mõni uus lugu on peas valminud ja vajab paberile panekut.

 

Tervitades,

Liis