Gurmaanide toidumaa Gruusia

Gruusia toit on mitmekülgne, erinevate maitsetega, värvikas, kohati vürtsine ja igaüks leiab endale kindlasti kõhutäidet. Kahjuks olen siiani üsna vähe puutunud kokku Gruusia toiduvalmistamisega, kuid nii mõneski restoranis olen valinud erinevaid toite, et vähemalt ergutada maitsemeeli. Olen avastanud, et üks peamisi maitsetaimi siin on petersell, mida pannakse igale poole suurtes kogustes. Mõnikord on isegi veidi häiriv, et tavaline kurgi-tomatisalat on peterselli kuhja all. Kohalikus restoranis küsimusele, et mida te soovitate lihavabadest toitudest, tuli kiire ja otsekohene vastus, et sel juhul ei ole Gruusia köök teie jaoks. Sellegi poolest olen leidnud endale alati söödavat, nt. koorene seenesupp, kurgi-tomati salat kreekapähkli kastmega ning erinevad khachapurid või siis lobio.

Chakapuli

Esimene turistile kohane ebaõnnestumine restoranis, toiduga seoses oli chakapuli, mis menüüs pildilt tundus üsna juurviljane roog. Internetist täpselt järgi ei vaadanud, mida see toit tegelikult tähendab ja teenindajalt küsisin, mis seal sees ja vastuseks tuli, et juust. Loomulikult oli pilt illustreeriv ja keelevääratusest tingituna toodi hoopis veiseliha pajaroog chakapuli, millel ei olnud seost juustutoiduga. Maitse üleüldiselt oli maitsev, kuid mitte veiseliha fännina suutsin vaid juurvilju veidi maitsta ning kahjuks jäi kogu liha järgi. Peterselli oli ülipalju ja lõpuks isegi juurviljad tundusid liiga "kanged". Pärast sellist kogemust olen kindla peale välja läinud ja tellinud khachapuri´t, mida õnneks on väga palju erinevaid valikuid ning valmistamisviis sõltub piirkonnast. Khachapuri on siis traditsiooniline Gruusia toit, mis lihtsa kirjelduse järgi  on täidetud hele "leib". Järgnevalt siis mõnest maitsvamast khachapuri liigist. Imeretian khachapuri on ringikujuline ja sees on juust ning tegemist kõige tavapärasemaga. Adjarian khachapuri on paadikujuline, mille sisuks on juust ja seda serveeritakse toore muna ja või tükiga keskel. Esialgu tundub üsna hirmutav, kuid pärast maitsmist võin öelda, et adjarian khachapuri on täiesti söödav ja kindlasti tehakse erinevates kohtades veidi teistmoodi. Ossetian khachapuri ehk Khabizgini on täidetud peenestatud kartuliga, kus lisaks sees veel hakitud juust. Mulle endale meeldib kõige enam ikka traditsiooniline juustuga khachapuri või siis olen proovinud ka spinati ja peediga.

Khachapuri peediga

Retsept, mida ise kodus järgi proovida:

Järgmisena olen viimasel ajal üsna palju söönud Mchadi´t ning jagan selle retsepti, sest tegemist üsna lihtsa söögiga, mida saab süüa nt. erinevate salatitega. Ise avanes võimalus seda küpsetada eile töö juures, kui meil oli taas ühine lõuna.

Toiduained:

400g maisijahu (eelistatult valge)

1/4 teelusikas soola

1 klaas külma vett (arvestada, et võimalusel lisada rohkem vet, kui märgitud, sest sõltub jahust)

Sõltuvalt piirkonnast lisatakse ka veidi Gruusia juustu- vastavalt maitsele.

 

Alusta sellest, et jahu on kausis ootel, riivi sisse juustu ning lisa veidi soola. Kuid pea meeles, et vastavalt juustu soolasusele vähendada lisatava soola kogust. Seejärel tuleb kõik kokku segada. Tainas ei või olla vesine vaid selline mõnus, millest oleks hea vormida siis pätsikesed. Pann tuleb ajada õliga ülikuumaks, vormid väikesed pallikesed ja kuju poolest teed siis väiksed koogikesed. Suurust on hea vaadata selle järgi, et perenaise pihku ära mahuks. Borjomi piirkonnas on nad rohkem pikliku kujuga. Kuid kui on soovi, võivad ka ümmargused olla. Kui pann on kuum, täida pann nende pätsikestega ning lase küpseda ühelt ja teiselt poolt kuni on mõnusalt pruunikad. Umbes 6-7 minutit. Valmis  Mchadi´d on esialgu kuumad, et tuleb lasta veidi jahtuda ning on koheselt valmis söömiseks. Võib serveerida koos salatiga või mõne kastmega ning niisama nautida seda head maisileiba. Traditsiooniliselt süüakse lobio´ga ehks siis ubade ja juustuga. Alloleval pildil siis näide minu Gruusiapärasest lõunast. Lihtne, aga maitsev!

Mchadi värske salati ja Gruusia juustuga

Nagu mulle hommikul öeldi, et kui juba teed ja oskad teha teistele süüa Gruusias, siis oled n.ö. perekonda vastu võetud. Seega eilse küpsetamisega jõudsin sammukese lähemale grusiinidele. Hommikul küpsised kohvi kõrvale ning nii see päev algabki siin Gruusias! Kuna tegelikult siinsete toitude valik on üsna kirju, siis järgmisteks kordadeks jääb ka paar retsepti! Loodetavasti avaneb veel võimalusi, et kokata grusiinidest perenaistega.

 

Mõnusat nädala jätku!

Tervitades,
Liis

e-mail: liis.k89@gmail.com
Instagram: liis.ki
 

Sõidutee ületamise rõõmud ja mured

Iga päev tuleb meil ületada üsna tiheda liiklusega maanteed, mis jääb täpselt külastuskeskuse juurde. Siin on ka ülekäigurada, kuid tegelikult kunagi me ei kasuta seda, sest juba kolme nädalaga olen õppinud, et pole mõtet. Kui oodata ülekäigurajal auto peatumist, siis jääbki tee ületamata. Mõnikord on küll liiklus tihe ja üsna keeruline jõuda teisele poole teed. Gruusias on lubatud sõita 60 km/h külades ja siis maanteedel 90 km/h. Enamikel juhtudel tundub, et kiirused on palju suuremad ning igal sammul tuleb ettevaatlik olla. Üks päev ületasime ülekäigurada, täpselt Borjomi keskuses, olime keset teed ja järsku kihutas takso mööda, isegi ei vaevunud veidi hoogu maha võtmast ja olime üsna pettunud, sest lisaks kihutamisele veel umbes signaalitas, et mis te passite tee peal. Eile tööle tulles oli tee täiesti tühi ja olin juba keset teed kui auto sõitis täpselt nina eest umbes 100-ga. Seega loomulikult tuli ta kurvi tagant kiiremini kui ma teed jõudsin ületada, kuid õnneks taipasin astuda kaks sammu tagasi ja jätkasin oma igahommikust sprinti ühest teeservast teise.

Stiilne veoauto teel



Alguses oli häiriv, aga nüüd olen juba vaikselt harjunud, et koguaeg on keegi, kes signaalitab. Autod signaalitavad kui sõidavad üksteisest mööda, näevad tuttavaid või tahavad võita kahe võõramaalase tähelepanu. Tavaline on, et samal ajal teeb möödumist kaks autot, nii et ühes reas, ühes sõidusuunas on siis kolm autot, millele lisaks siis mõnikord ka vastutulev auto. Sageli on ka seda, et teeservas lihtsalt peavad kaks autot kinni, ajavad paar sõna juttu ning sõidavad edasi. Loomulikult ei ole teeservad nii laiad, et kaks autot mahuks, vaid nad juba blokeerivad osa teest. Kuigi liiklus on parempoolne, siis kohtab ka palju parempoolseid autosid, kus juht istubki paremal pool. Sellest probleemist on juba kirjutatud paar aastat tagasi Gruusia meedias. Parempoolseid autosid on palju, kuna odavam on transportida sisse Jaapani autosid, kui Euroopa omasid. Harjumatu on veel see, et politsei ja kiirabi autodel põlevad vilkurid ja mõnikord ka karjuvad valjuhääldiga, et politsei tuleb. Reaalselt see ei tähenda, et kuskil midagi juhtus, vaid politseauto annab märku, et sõidab teel.


Transport Marelisis

See nädal alustasin taas ka jooksmisega, sest igapäevaselt harrastan muidu ikka Eestis sporti teha. Treeningud toimuvad hommikuti, sest siis on mõnusalt jahe 14-16 kraadi ja õhtuti tavaliselt veel väga palav. Juba klimaatiliste tingimuste tõttu on parim aeg aktiivseteks tegevusteks, kas hommikul vara või siis hilja õhtul. Endal võtab uue elukorraldusega harjumine aega, mistõttu mõned nädalad on unerežiim olnud häiritud. Kuid nüüd on hommikusel ärkamisel ka lisandväärtus, kuna eesmärk on osaleda Tbilisi poolmaratonil, mis toimub siis 22. oktoobril. Tbilisi poolmaratoni on korraldatud aastast 2012 ning seetõttu ei ole jooks veel väga massiürituseks kasvanud. Minu osavõtutasu oli taskukohase hinnaga, kuus eurot poolmaraton ehk 21, 0975 km. Nad pakuvad 10 km jooksu ja poolmaratoni ning minu sakslannast kaaslane otsustas ka minu eeskujul ja ühiste treeningute nimel võistelda 10 km jooksus. Olemegi siin kandis üsna kuulsad ja kummalised, sest meie n.ö. tervislikku eluviisi on märgatud ning oleme nii mõnigi kord olnud motivatsiooni allikaks. Praegu siin ongi eesmärk süüa nii palju värskeid puu- ja juurvilju kui võimalik. Kõik on maitsvad ning isegi maitseaineid kasutame vähem, suhkurt mitte üldse ja soola-pipart aegajalt.

Värske menüü aiasaadustega

Värske mesi

Grusiinist töökaaslane tegeleb mahetalumajapidamisega ja millalgi ehk satume talle külla, kuid maitsmiseks juba sain kohalikku mett. Sellest on plaan ka mõnes teises postituses täpsemalt rääkida, kui lõpuks on aega tutvuda kohaga ja mahetalu tegemistega. Mesi on oluline teema, kuna Borjomi lähedalt leiti maailma vanima mee jäänused, mis pärinevad siis umbes 5500 aasta tagusest ajast. Antud piirkonna mesi on väga rikkaliku koostisega, kuna loodustingimused on ülihead. Hetkel väga spetsiifikast ei räägi, sest enne tuleb töökaaslasega teha intervjuu ning tutvumisring tema tegemistega. Loodetavasti avaneb võimalus selleks varsti, sest käes on ka ju saagikoristus ning ehk õnnestub veeta nii mõnigi vaba hetk grusiinidega põllul tööd tehes.

 

Mchadi- Gruusia maisileib

Järgmiseks korraks on eesmärk koguda paar Gruusia toitude retsepti, mille siis panen siia kirja. Meie elukorraldus on olnud hetkel selline, et kahjuks pole olnud võimalik koos grusiinidega kokata. Samas tööl on lõunasöögiks pakutud värsket Mchadi´t ehk Gruusia maisileiba, mis on just pannilt võetud. Ka restoranide valikul on Borjomis üsna kehva, sest on suunatud turistidele ehk siis Euroopaliku stiiliga ja Gruusia toitudega või siis on teenindus nii kehva ja ümbrus üsna jama, et saaks maha istuda ja toitu nautida.

 

 Mõned näpunäited Gruusia elust:

* teeületus toimub sealt, kust ise tahad ja ei saa kunagi kindel olla autode peatumises;

* operatiivautode tuled vilguvad koguaeg ja see on vaid tähelepanu äratamiseks;

* kui satub parempoolne auto, siis ei tasu unustada, et liiklus on ikka parempoolne ning siin lihtsalt ongi mõlemat liiki autosid väga palju;

* Facebook on populaarne koht, mida kasutatakse üsna laialdaselt ka töö juures;
* inimesed tunnevadki huvi üksteise tegemiste vastu, et siis tuleb lihtsalt olla avatud, heatahtlik ja jutukas.

NB! Üks huvitav fakt on, et minu perekonnanimi Kivila on üsna sarnane gruusia keelse sõnaga კივილი - kivili, mis tähendab siis karjuda. Perekonnanimi ja eestlaslik rahulik olemus ei lähe küll kuidagi kokku, aga vähemalt on mingi ühine seos! Karjumise asemel proovin rohkem naeratada! ;)

Pöidlad püsti ja naeratus suule

Kolme nädala jooksul on täna esimene päev, kui kallab vihma. Mõnus oli ärgata vihmasabina ja vaikusega, kogu küla oli vaikuse lummuses. Teekond tööle oli märg ja veel märjemaks muutus kui kihutavad autod sõitsid veelompidest läbi. Õnneks üks autojuht näitas suunatuld ja sõitis meist mööda kaugemalt, mis näitab, et igas päevas on üllatusi ja rõõmsaid hetki!

 

Tervitades,

Liis

 

Küsimuste ja mõtete korral võib vabalt jätta kommentaari või kirjutada e-mailile:

liis.k89@gmail.com

Aegajalt lisan pilte Instagram´i: liis.ki