Minu koduks on siis kolmeks kuuks 10 540 püsielanikuga Borjomi, mis asub Samtskhe-Javakheti regioonis. Keskajal asus Borjomi Tori provintsis ning oli oluliste lääne, ida ja lõuna teede ristumiskohaks. Borjomi ümbrusesse on rajatud mitmeid kindluseid nt Gogi, Petra ja Sali, mis tänapäevalgi paistavad võimsalt kaugustesse, kuna asuvad mägede jalamil. Kuurortlinna alguseks võib lugeda 1820ndaid kui Venemaa annekteeris Gruusia ning enne seda juba 1810ndatel saatsid siia oma sõjaväe. Borjomi tuntus ravikuurordina kasvas Mikhail Vorontsovi tegevusega kui ta rajas siia oma suveresidentsi. Seejärel kasvas tuntus ka Borjomis leiduvast mineraalveest, millel arvati olevat raviomadused ning Borjomist sai n-ö Kaukasuse pärl. Nõukogude ajal kasvas siin sanatooriumide arv ning kahjuks 1968. aastal hävis linn suures osas üleujutuse tagajärjel. Alates 2000ndatest on siinne turism taas tõusujoones ning külastajate arv Borjomi piirkonda järjest kasvab nii sise- kui ka välisturistide arvelt. Kohalikus linnapildis kajastub selgelt, et rahvast on palju, infrastruktuur ei jõua suveperioodil järgi ning hinnad on kõrgemad kui ehk mõnes teises Gruusia külakeses. Sellegi poolest toimub pidev areng ning kohalikel on soov pakkuda turistidele erinevaid võimalusi ja teenuseid.
Eelmise nädala jooksul kogesin korduvalt, et mida põhjustavad suveperioodil piirkonda külastavad turistide massid olmetingimustele. Töö juures Borjomi-Kharagauli rahvuspargis kõikus elekter, mistõttu konditsioneer ei töötanud ning istusin siis 34 kraadiga umbses ruumis ning samal ajal oli ka Interneti kiirus üliaeglane ja töös tuli lihtsalt kulgeda. Külas oli meil poolteist päeva vesi ära ja higisena koju jõudnuna võtsin siis kotist niisked salvrätid, millega värskendasin ennast. Kuna minu elukoht on täpselt Borjomi Palace hotelli kõrval, siis vesi jõudis meile tagasi varem kui teisel pool küla. Prügimajandus on esmapilgul üsna kehvasti kontrollitud, kuid kuulsin, et suveperioodil käib külas prügiauto ühe korra asemel kahe nädala jooksul hoopis kaks korda nädalas. Seetõttu ongi minu kodukant enam-vähem korras. Prügi muidugi tekib palju, sest kõik pannakse kokku ühte prügikasti.
Minu võõrustajaks on üksinda elav naisterahvas Irina, kes kasvatab oma kuueaastast poega ning käib igapäevaselt tööl politseis. Gruusias selline eluviis väga tavapärane pole kuid tundub, et mida kõrgema haridusega, seda iseteadlikumad on naised. Siin oldud aja jooksul olen suhelnud paari naisega, kes on grusiinide pereelu mudelist eemaldunud ning tulevad väga hästi ka endaga toime. Ühiskonna standardile vastav pereelu ei ole kerge, kuna tuleb kodus lapsi kasvatada, Gruusia sööke valmistada suurteks õhtusöökideks ning tegeleda igapäevaste majapidamistöödega. Hetkel jagangi korterit Irina pere ja sakslanna Sophiega ning elan omaette toas, kust vaade terrassile ning varsti-varsti valmivatele viinamarjadele.
Nädalaga olen juba õppinud järgnevat:
* värskeid puu- ja juurvilju tuleb osta turult ning suhelda müüjatega nii palju kui võimalik vene keeles;
* jogurti laadset toiduainet ehk matson´it saab kohalikust poest, kuhu tulebki minna oma purkidega ja tagasi saad siis täidetud purgid;
* värsked puu- ja juurviljad tuleb kohe ära süüa, sest nt arbuus oli halb juba järgmine päev;
* puu- ja juurviljad on eriti värvika maitsega ning ei vajagi väga maitseaineid nt melon lihtsalt sulas suus, kuna oli kapil seismisega maitsvalt üle küpsenud;
* poodi minnes ei tohi unustada kaasa võtta seljakotti või muud riidest kotikest, sest vastasel juhul laotakse toit erinevatesse kilekottidesse ja koju lähed umbes 5 kotiga;
* vett tuleb tarbida üli säästlikult, sest kunagi ei tea, millal otsa lõppeb, näiteks minu dušš esiteks juba ei võimaldagi meeletut veesurvet;
*trügimine igal pool järjekordades on täitsa ok, sest vastasel juhul jäädki ootama;
*kui töö juures inimesed karjuvad, siis tegelikult nad suhtlevad omavahel ja kõik tahavadki korraga rääkida.
Eelmisest nädalast on ka üks huvitav seik kui kõndisin poodi ja siis täpselt nina ees sõitis minibuss kummuli. Õnneks keegi viga ei saanud, inimesed aidati minibussist välja ja siis läks tegevus lahti. Minibussi ümber kogunes umbes 10-15 meest ja kõik asusid seda ümber pöörama. Ei olnud kellelegi vaja politseid ega muud asjaajamist, vaid kambajõuga lahendati probleem ning minibuss lükati tagasi püsti ja tänava äärde. Siin ongi nii, et kõik toimub hetkega. Ehitustegevus linnas näitab seda, et ööpäevaga võivad toimuda muutused. Töökoht on umbes 20 minuti kaugusel ja igapäevaselt kõnnin värskelt valminud teel. Nagu mul sakslannast kaaslane ütles, siis enne minu tulekut ei olnud mingitki teed veel.
 |
| Borjomi keskus |
 |
| Vaade koduakendele päikesetõusuga |
 |
| Koduterrassi viinamarjad |
 |
| Koduväravad |
 |
| Suussulav melon |
* jogurti laadset toiduainet ehk matson´it saab kohalikust poest, kuhu tulebki minna oma purkidega ja tagasi saad siis täidetud purgid;
* värsked puu- ja juurviljad tuleb kohe ära süüa, sest nt arbuus oli halb juba järgmine päev;
* puu- ja juurviljad on eriti värvika maitsega ning ei vajagi väga maitseaineid nt melon lihtsalt sulas suus, kuna oli kapil seismisega maitsvalt üle küpsenud;
* poodi minnes ei tohi unustada kaasa võtta seljakotti või muud riidest kotikest, sest vastasel juhul laotakse toit erinevatesse kilekottidesse ja koju lähed umbes 5 kotiga;
* vett tuleb tarbida üli säästlikult, sest kunagi ei tea, millal otsa lõppeb, näiteks minu dušš esiteks juba ei võimaldagi meeletut veesurvet;
*trügimine igal pool järjekordades on täitsa ok, sest vastasel juhul jäädki ootama;
*kui töö juures inimesed karjuvad, siis tegelikult nad suhtlevad omavahel ja kõik tahavadki korraga rääkida.
Eelmisest nädalast on ka üks huvitav seik kui kõndisin poodi ja siis täpselt nina ees sõitis minibuss kummuli. Õnneks keegi viga ei saanud, inimesed aidati minibussist välja ja siis läks tegevus lahti. Minibussi ümber kogunes umbes 10-15 meest ja kõik asusid seda ümber pöörama. Ei olnud kellelegi vaja politseid ega muud asjaajamist, vaid kambajõuga lahendati probleem ning minibuss lükati tagasi püsti ja tänava äärde. Siin ongi nii, et kõik toimub hetkega. Ehitustegevus linnas näitab seda, et ööpäevaga võivad toimuda muutused. Töökoht on umbes 20 minuti kaugusel ja igapäevaselt kõnnin värskelt valminud teel. Nagu mul sakslannast kaaslane ütles, siis enne minu tulekut ei olnud mingitki teed veel.
 |
| Autoavarii tänaval |
 |
| Teekond tööle Kura jõe äärest |
Täpsemalt räägin oma nädalavahetuse seiklustest koobaslinna Vardziasse koos grusiinist taksojuhiga järgmises postituses. Lisaks sellele ootavad veel järge nii mõnedki teemad ja kui lugejatel tekib ka uusi ideid või on soov millestki arutleda, siis on kõik teemad ja mõtted oodatud. Võimalus on kirjutada siia või siis ka e-mailile. Postituse lõpetan ühe kauni õhtuse tabatud hetkega alloleval pildil, kui kõndisin töölt koju. Eks on ikka nii, et kõigil igalpool on erinevaid igapäevaseid muresid ning sellest hoolimata tuleks korraks seisatada ja nautida hetke. Tuleb kuulata linnulaulu, vaadelda loodust, maitsta erinevaid maitseid ning ületada ennast igapäevaselt! Mina täna maitsesin Türgi kohvi, mis on Gruusias tavapärane ning avastasin enda jaoks uue lemmiku!
 |
| Kura jõgi ja Borjomi |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar