Tagasitulek Eestisse ja "teelolek" jätkub...

Olen jõudnud tagasi Eestisse ning kolm nädalat siin on möödunud linnulennul. Gruusiaga veel jätkan aastalõpuni koostööd, sest teatud projektiülesanded tuleb ära teha. Eesmärk on ikkagi jääda oma tööga rahule ning edastada neile programmid, mida nad saavad kohe kasutusse võtta või kasutada oma enda programmide eeskujuks. 
 

Viimane hetk looduspargi ees (Foto: Autor)

Programmi väljundiks oli siis loodushariduslike programmide loomine Borjomi-Kharagauli Rahvuspargile. Programmide sisuks oli looduse tõlgendamine looval ja innovaatilisel viisil. Esialgu olid ootused ja eesmärgid kõrged. Reaalsuses oli tegelikult nii, et mõnikord oli kahekesi tandempartneriga väljakutseid esitavam töötada kui üksinda või suures meeskonnas. Igapäevaselt tekkis ootamatusi, mis isegi takistasid kohati tööd ja kiirust, nt. elektrikatkestused, aeglane Internnet jne. Olen tänulik, et minu tandempartneril oli just loodusparkides hariduslike programmide loomisega kogemusi, mis arendasid ka mind. Samal ajal sain jagada oma turismialaseid kogemusi erinevatest sihtrühmadest ning ka turundusnippidest. Siinkohal õppisin seda, et inimesena võin olla küll ekspert mingil alal, kuid samal ajal tuleb olla paindlik ja innovaatiline ning osata õppida ka ennast ümbritsevatelt inimestelt. Kuna ajaressurss oli piiratud, siis programmide arv vähenes lõpuks. Samas programmide eelis on see, et neid on võimalik kombineerida, sest sisu on tihe ja konkreetsete kirjeldustega. Borjomi-Kharagauli rahvuspargile sai loodud siis neljale matkarajale mitmeid loodushariduslikke programme rahvusvahelistele kui ka kohalikele külastajatele (koolilapsed, pered, ärikliendid).

Mida ma siis õppisin ja arendasin kolme kuu jooksul:
* koostööd rahvusvahelises meeskonnas ning kuidas tõestada ennast võõras kultuuris;
* ajaplaneerimist ja seda, et kuidas pikemaajalisem töötulemus jaotada väiksemateks osadeks ning etappideks;
* kuidas otsida ja töödelda vajalikku informatsiooni, mis seotud konkreetse tööülesandega;
* eneseväljendust ja oma ideede müümist inglise keeles;
* loovust ja innovaatilisust tööülesannete täitmisel;
* projektijuhtimist;
* uusi mõtteid ja perspektiive.

Raskused ehk väljakutsed, mis minu teele siis sattusid:
* kuidas leida tasakaal tandempartneri vahel, kellel oli erinev kultturitaust ja kellega koos olime võõras keskkonnas koos;
* kuidas saada konkreetset vastust selle kohta, et mida rahvuspark siis meilt ootab tegelikult;
* kuidas motiveerida end tegutsema kui tekivad raskused ja ootamatused;
*kuidas leida uusi väljundeid ja motivatsiooni kui olukord muutub.

Puu- ja juurviljade müüja (Foto: Autor)

Gruusia puu- ja juurviljad (Foto: Autor)

Poodnik Zurab (Foto: Autor)

Minu teele sattus kolme kuu jooksul palju toredaid inimesi, kelle rolli enda Gruusia teekonnal ei osanud esialgu pidada oluliseks. Aja jooksul selgus, miks teatud inimesed sattusid minu teele ning mida ma peaksin neilt õppima. Iga päev külastasin turgu ning sattusin enamik ajast ostma ühe naisterahva käest, kes alati naeratas ja pakkus parimat kraami. Tema hindades ka ei kahelnud, sest kõik oli selge ja paikka pandud. Mind pani ikka mõtlema, et kuidas ta küll jaksab ja jõuab hommikust õhtuni nii lõõskava päikese kui vihmasajuga tegeleda puu- ja juurviljadega. Kõigest hoolimata tegi ta oma tööd kirega. Lõpuks küsis minult alati veidi vähem raha, sest ümardas ennem allapoole kui ülespoole. Austusest selle naisterahva vastu käisin ma tema juures ikka ja jälle. Niisamuti oli ka poodnik Zurabiga, kelle väike pood oli põrandast laeni igasugust kaupa täis. Gruusias oli see tavaline, et väiksena tunduvatest poodidest leidis tegelikult imelikku kraami. Mind köitis juba algusest peale Zurabi entusiasm ja külalislahkus kui astusin poodi, et leida erinevaid majapidamistarbeid. Uskumatu oli ka see, et isegi kui ma nime ei teadnud, vaid selgitasin, et mida mul täpselt vaja on, siis ta alati teadis, kust otsida ning pakkus palju alternatiive. Mina sain ostud alati tehtud ning meid ei häirinud ka keelebarjäär, sest käiku tulid käed ja jalad ning ilmed.

Praegu jätkub teavitustöö Eestis ning plaanis on teha nii mõnigi huvitav koostööprojekt erinevate huvigruppidega. Eks näis, mis tulemas. Seega sai justkui üks osa eluetapist läbi ning kui aus olla, õppisin enda kui ka teiste kohta palju ning silmaring laienes meeletult. Olen ikka jätkuvalt teel ja valmis uuteks väljakutseteks. Kokkuvõtvalt saan ehk öelda seda, et minu enda suurim areng on olnud üksteise märkamises ja toetamises. Igal indiviidil on rääkida oma lugu ja seetõttu kuulasin ka kohalikke Gruusias.  

Minu Gruusias viibimine oli võimalik tänu GLEN programmile. Selle raames siis kaasab AKÜ  Eestist noori entusiaste erinevatesse arenguriikidesse kohalikku elu toetama ja arendama. Eesmärk on siis tõsta noorte teadlikkust arenguprobleemidest vaesemates riikides ning arendada säätlikku solidaarset mõtlemist. Sel aastal oli Eestlasi seitse, kes olid siis Gruusias, Kamerunis, Indias, Ghanas, Ugandas ja Nepaalis. Kui on soovi osaleda programmis, siis konkurss algab 2018 aasta alguses ning ees on ootamas juba mõned huvitavad programmid.

Olen tänulik kõigile toetajatele ja blogi lugejatele!

Parimat,
Liis


Minuga saab ühendust võtta e-mailil liis.k89@gmail.com
Eestis koordineeris siis Arengukoostöö Ümarlaud ja finantseeris Saksamaa ASA organisatsioon.

Rahvuspargi süda on inimesed ja armastus looduse vastu

 L. Tabunidze (Foto: Rahvuspargi fotopangast)

Esimese postituse Borjomi- Kharagauli Rahvuspargi kohta tegin neli kuud tagasi. Oktoobri lõpus jõudsin ka ise kolme päevasele matkale, mis oli üks kõige vahvamaid kogemusi Gruusias, kuna mägedes tekkis sisemine õnnis rahu. Enne Eestisse tulekut avanes mul võimalus teha intervjuu Levan Tabunidzega, kes on siis Borjomi-Kharagauli Rahvuspargi direktor: "Pikalt ühes kohas töötades on oluline armastus ja pühendumus töö vastu."


 
Kuidas Sa leidsid oma tee Borjomi-Kharagauli Rahvusparki?

L. Tabunidze (Foto: Rahvuspargi fotopangast)

L. Tabunidze: Mul on pikk ajalugu seoses rahvuspargiga. Esimene kokkupuude oli tegelikult juba kooliajal 10 klassis kui looduspargi rajamine oli algusjärgus.  Osalesin oma meeskonnaga rahvuspargi korraldatud võistlusel, kus olid küsimused seoses keskkonna ja looduskaitsega. Võistlustelt saime esimese koha ja olime ka kohalikus ajalehes. Minu enda töö rahvuspargis algas 2002 aastal kui alustasin loodusgiidina, kus esmane eesmärk oli praktiseerida inglise keelt.  2004 aastal sai minust kommunikatsiooni ja keskkonnahariduse eest vastutav isik. Pärast rahvuspargi struktuurimuutusi alustasin külastuskeskuse spetsialistina, seejärel haldusjuhina ja alates 2011 aastast olen rahvuspargi direktor.

 

Kas Sa naudid oma tööd ?

L. Tabunidze: Jah, naudin seda juba 15 aastat.  Paar korda on olnud võimalus minna mõne teise töökoha peale, kuid olen otsustanud siia jääda, sest piisavalt on jagunud uusi väljakutseid.

Mis Sind motiveerib?

L. Tabunidze: Minu esimene töökogemus algas siin. Aja jooksul olen kasvanud ja arenenud. Töökoht on sama olnud, kuid töö sisu on ajas muutunud, lisandunud on uued teemad ja valdkonnad, mis motiveerivad. Seega ei ole üksluine. Koguaeg on arendustegevus protsessis, toimuvad uute süsteemide katsetused ja tekivad uued väljakutsed. Minu motivatsiooni kõrgem tase on juba see kui saab teha tööd, mida naudin. Armastan oma tööd ning uusi väljakutseid, mistõttu on oluline ka pühendumus.


Kui palju Sa oled seotud loodusega väljaspool tööd?
L. Tabunidze: Isiklikult mul on suurem vajadus olla rohkem looduses koos perega ja matkata. Hetkel on olnud takistuseks aja puudus. Unistus on võtta järgmine suvi oma lapsed mägedesse pikemaks ajaks matkama, et ööbida ka telgis.

 

Kuidas on looduse interpreteerimise olukord Gruusias ja kuidas see on ajas muutunud?

L. Tabunidze: Suur muutus on toimunud sellest ajast alates kui alustasin töötamist rahvuspargis. Alguses olid mõned üksikud külastajad, kuid teavitustöö tulemusena koolides, õpetajatega suhtlemise tulemusena ja ühiskonnas on toimunud drastilised muutused. Seda toetavad ka paljud teised organisatsioonid, ministeeriumid, vabaühendused nii kohalikul kui ka rahvsuvahelisel tasandil. Veel arendame looduse interpreteerimist Gruusias kõik koos ühiste tegevustega.

 

Mis Sulle meeldib kõige rohkem selles valdkonnas?

L. Tabunidze: Looduse kaitsmine ja selle säilitamine järgmistele põlvkondadele, inimesed, meeskond, kes töötavad rahvuspargis. Kõik need teadmised, nende jagamine omavahel ja ka teistele rahvusparkidele. Kõik siin on kompleksne, mis teebki elu uhkemaks.

Kuidas Sa saavutasid, et meeskond on justkui perekond?

L. Tabunidze: Mul endal on olnud eelnevalt kaks direktorit, kes olid oma käitumisega eeskujuks. Seetõttu olen praktiseerinud ka ise sellist lähenemist.

 

Borjomi-Kharagauli meeskond (Foto: Rahvuspargi pildipangast)

Mis on olnud kõige suurem muudatus rahvuspargis?

L. Tabunidze: Algusaegadel ei olnud rahvuspargis infrastruktuuri, infotahvleid, programme, erinevaid teenuseid jne, kuid olid mõned üksikud külastajad. Siis nüüd on olnud kõik need muutused osa protsessist ning on näha tulemusi. Mäletan, et külastajad küsisid: "Mida teil on siin rahvuspargis pakkuda?". Nüüd juba pargivahtide töö tulemusena on jõutud nii kaugele, et külastaja on rohkem seotud loodusega. Näiteks varem ei pruukinud külastaja isegi näha metsloomi või loomade jälgi, siis nüüd on külastajad toodud lähemale loodusele.

Kus Sa näed rahvusparki pärast viit aastat?

L. Tabunidze: Borjomi-Kharagauli Rahvuspark on eeskujuks teistele rahvusparkidele ja üks osa rahvusvahelisest loodusparkide võrgustikust. Kindlasti on jätkusuutlik turism arengujärgus ja üks olulisemaid prioriteete. Ajajooksul vähenevad veel enam probleemid kohalikega, kuna teadmised seoses rahvuspargi toimimise põhimõtetest kasvavad. 

 

Mis on kõige suurem väljakutse, oht rahvuspargile?

L. Tabunidze: Illegaalne tegevus pargis on kõige suuremaks ohuks. Samas on võimalus ka selleks, et üleüldiselt nt. valitsuse otsus, et rahvusparke pole vaja enam Gruusias. Kuid see on vähetõenäoline nüüd juba, sest hetkel koostatakse strateegilisi alusdokumente, kuhu on märgitud olulised punktid seoses looduskaitsega.

Kuidas on praegu kohalikega, kes on harjunud koguma küttepuid ja saama muid metsasaadusi looduspargi aladelt?

L. Tabunidze: Dramaatiliselt muutunud, inimesed ei teadnud rahvuspargist ja selle eesmärkidest midagi ning puudusid regulatsioonid. Nüüd on kõik kontrolli all ning aja jooksul kohanevad ja järjest vähemaks jäävad probleemid jahtimise ja metsavargustega. 

 

Mida ja kuidas vabatahtlikud annavad rahvuspargile?

L. Tabunidze: Vabatahtlik on keegi, kes läheb oma tööga detailidesse, töötab erinevate spetsiifiliste teemadega ja on n-ö silm väljast poolt. Vabatahtlikud on hea alternatiiv rahvuspargile.
 

Mis peaks olema rahvuspargi suund?

L. Tabunidze: Looduskaitse ja keskkonnaharidus.

Mida veel sooviksid lisada.

L. Tabunidze: Rahvuspargi eesmärk on jagada tööalaseid praktikaid, otsida võimalusi kogemuste jagamiseks, et õppida parimatelt, laiendada pargivahtide ja külastuskeskuse töötajate koolitusvõimalusi ning luua rohkem rahvusvahelisi suhteid, et saavutada laiem tunnustus ja veel tihedam koostöö.

Meeleolu pildid Borjomi-Kharagauli rahvuspargi pildipangast:

 

Kõlama jäi mõte, et meeskonda aitab edasi viia koostöö ja armastus, kus igaüks on osa justkui perekonnast.

Intervjuu toimus 8. novembril Borjomi-Kharagauli Rahvuspargi külastuskeskuses.

Tänan kogu Borjomi-Kharagauli meeskonda selle kolme kuu eest. Meeldiv oli näha ja kogeda ka väljaspoolt tulijale kuidas töökollektiiv lahendab kõike koos, ühiselt nauditakse lõunasööke ning hoolitakse teineteisest. Selle kogemuse võtan ma kaasa ka oma tulevastesse töökohtadesse, kus on oluline üksteist märgata. Kõik indiviidid on erinevad ja pole ei paremaid ega halvemaid inimesi, vaid on iga ühe erilised oskused ja isikuomadused. Õppigem üksteist tundma ja kõrgemalt hindama ning töö sujub kohe paremini.
 

Viimane hetk rahvuspargi ees (Foto: Autor)

Mõnusat nädala jätku lumisest Lõuna-Eestist!

  

Parimat,
Liis

e-mail: liis.k89@gmail.com

Sügisene matk Borjomi-Kharagauli rahvuspargis

"Kibuvitsatee ja märg küttepuu" olid minu nädalavahetuse peamised märksõnad, kui jõudsin lõpuks Borjomi-Kharagauli rahvusparki matkama. Veetsin mägede lummuses kolm päeva ja kaks ööd ning kogesin erinevaid ilmastikutingimusi, looduse imelisust ja ellujäämist mitmetes olukordades. Tegemist oli matkaga, milleks ma ei jõudnud teha ettevalmistusi, sest reedeõhtul alles tutvusin oma matkakaaslase Poppyga ning laupäeva varahommikul juba asusime teele. Poppy on noor austraallanna, kes on juba aasta algusest alates rännanud ringi Balkani maades ning nüüdseks on jõudnud Gruusiasse. Tema teekond siinkandis jätkub aastalõpuni ja uueks aastaks loodab jõuda tagasi kodumaale. Igajuhul jagasime sama kirge, milleks on looduses matkamine.

Mina ja Poppy matka teekonnal (Foto: Autor)

Likani matkaraja algus (Foto: Autor)

Kuna võimalus matkama minna tuli järsku, siis planeerimine oli üsna kiire ning kaootiline. Kolme päeva toidumoona varusime poest ning proovisime arvestada ka lisaenergiaga, mis kulub mägedes.  Laupäeva hommikul pidin veel viimased asjad ümber pakkima ja laenama külastuskeskusest suurema matkakoti. Üleüldiselt on külastajatele väga head tingimused ja võimalused laenata siin matkavarustust. Minul oli enda varustusest kaasas matkariided, säärised, soe magamiskott ja mugavad matkasaapad, mis on ühed kõige olulisemad isiklikud asjad matkal. Matkavarustus ei pea alati olema tippklassi oma, kuid peab vastama tingimustele ja võimalustele. Meie teekond algas Likani külakesest ja esimesed 4 tundi oli vaid ülesmäge. Kuna ei ole tükk aega matkanud, siis kogu see aeg hingeldasin, kirusin ennast, olin kuri ja ärritunud, et mille pärast peab kõik raske olema ja emotsioonid käisid üles-alla. Tegemist oli sisemise võitlusega, kus ainuke lootusekiir oli, et vähemalt loodus on imeline oma erinevate värvidega ning ees ootavad võimsad vaated mägedele. Päev  jõudis vaikselt lõpusirgele ja pärast 20 kilomeetrist pingutust jõudsime esimese majakeseni, kus veetsime öö. Rahvuspargi varjualused on lihtsad puitmajad, kus siseruumides on narivoodid ja küttekehad nii soojendamiseks kui toidutegemiseks. Puhkekohtades on lubatud teha lõket ning sageli on seal küttepuud olemas, mis võivad olla märjad või lihtsalt liiga hiiglamasuured väikses ahjus kasutamiseks. Seetõttu on üheks vajalikuks matkatarbeks ka väiksemat sorti kirves. Esimene õhtu möödus lõkkeõhtuna, kui erinevast rahvusest matkajad kogunesid lõkke ümber ning arutasime kuidas külmaga matkates ellu jääda, mis on looduses liikumisel kõige olulisem, kuidas määratleda tähti taevas ja kas peaks kartma metsloomi või ei. Seltskonnas oli kõigil mingil määral matkakogemust ning arendav oli kuulata ka teiste matkajate lugusid.


Sügisene kuldkollane loodus (Foto: Autor)



Talvine ja lumine matkatee (Foto: Autor)

Teine päev algas päikesetõusuga mägede kohalt ning kaugusest paistis meie tipp Lomis Mta 2198m. Teekond kulges taaskord püstloodis mäkke rühkimisega ning jätkus läbi kuldkollase metsa, kust lõpuks jõudsime alpiinsesse tsooni. Seal tervitasid meid lumi ja päike! Tippu jõudmine ei olnudki enam nii vaevaline ja meid ümbritsesid erinevatel tasanditel asuvad mäed. Kogu vaatepilt oli meeli rahustav ja motiveeriv ning nägime kaugusest nii Venemaa kui Türgi suunas. Meid õnnistas ilm selge päiksepaistelise vaatega, sest eelneval päeval tippu jõudnud paar Iisraelist ütles, et nende vaade oli olnud pilvine ja ebaselge. Mäetipus valmistasime endale Poppyga lõunasöögi, puhkasime veidi jalgu ja otsustasime edasi minna, mis tähendas siis lumes sumpamist, kuna nii kõrgel kõrgusel oli juba piisavalt lund sadanud. Igaljuhul sain oma säärised välja otsida ja nautisin lumes matkamist nagu väike laps esimese lumega. Mäetipust tagasitulek mööduski ainult lumist mäenõlva pidi kõndides, kus ei paistnud enam ühtegi rada, kuid ees olid teejuhisteks õnneks loomade jäljed. Kuna piirkonda väga ei tundnud ja lumi kattis ka kõik lõhed ja avad, kõndisime ettevaatlikult. Mäetippu jõudmine on ränk ja sageli oma võimeid ületav, siis kogu vaev on seda väärt. Tipus olles tekib sisemine rahulolu ja õnnetunne! See ongi lihtne matkamise võlu, mis saab salgeks siis kui ise võtad selle teekonna ette.
 

Mäetipp Lomis Mta 2198m (Foto: Autor)

Rühkimas tippu (Foto: Autor)

Mägine ja lumine teekond (Foto: Autor)

Teise öö veetsime pargivahtide majakeses, mis oli mitme toaga ning avaram. Õnneks esimene tuba, kus veetsime öö oli koos väikse küttekoldega ning mõnusalt hubane. Kuna küttepuud olid märjad, võttis lõkke tegemine aega. Vett tuli tuua 170 m kauguselt, järsku mäenõlva pidi alla minnes ning kitsas teerada viis läbi kottpimeda kuusemetsa. Veetoomise ajal kuulsin järsku möiret ja tardusin paigale, et mis toimub, kes kus liigutab ja mis ma nüüd tegema pean. Ma ei suutnud otsustada, kas joosta pakku või jääda tardunult paigale. Kogusin veidi ennast ja siis hakkas mõte tööle, et ahjaa punahirvedel paaritumisperiood, et siis võibki kohata möirgavaid isahirvi. Kõndisin edasi ja järsku kuulsin müdistamist ja hirved jooksid täpselt nina eest mööda. Kuna veevõtukoht asus orus, siis kahjuks seda üles ei leidnud, sest lumi oli põlvini. Pimedas küll proovisin oma hädise pealambiga, millel juba patareid hakkasid tühjaks minema, kuid mida ei leidnud, oli joogivesi. Õnneks oli just hiljuti lund sadanud ja maja kõrvalt leidsime lumehunniku, et lumest siis vett valmistada. Esimeseks takistuseks oli ka see, et väikses pliidis ei olnud piisavalt kuumust, kuna puud olid märjemad ja suured puud ei võtnud tuld. Süüa tegime umbes kolm tundi ja otsustasime ka hommikuks söögi valmis teha, kuna ei saanud kindlad olla, et hommikul on võimalik taaskord tuld teha.


Varjualune matkal (Foto: Autor)

Õhtu möödus ärevalt, öö isegi soojalt ning hommikul õnnestus  teha tuli pliidi alla, mille tulemusel saime sooja putru ja kohvi. Kuna öösel oli vihma sadanud, pidime oma rada muutma ning lõpetasime samas Likani külakeses, kus alustasime. Kolme päeva kilometraaž oli kokku umbes 50 km jalgsi matkamist. Rahvuspargis on antud rada tähistatud siniste ja punaste värvidega puudel. Kogu tähistamissüsteem on üsna tasemel ning väga üksikutes kohtades tekkis tunne, et kuhu nüüd edasi. Seetõttu on üksinda matkamine antud rahvuspargis üsna nauditav ning väga harva peab kartma ära eksimist, kui just ise ei astu valesti metsloomade radadele. Üheks puuduseks ehk mis võiks olla kilometraažid teatud maa tagant, et siis on matkajal kergem jagada oma energiat. Distantside pikkused olid märgitud suurematel ristmikel ning samuti on kenasti leitavad sildid ka joogiveeni. Borjomi-Kharagauli rahvuspargis on väga erinevale raskusastmele radu ning võimalik on valida nii ühe kui ka mitmepäevaseid matku. Kui külastaja on segaduses, et missugust rada võtta ja kustkaudu liikuda, siis külastuskeskest saab alati head nõu ning nagunii tuleb enne matkale minekut külastuskeskuses registreeruda. Sel hooajal on juba külastajaid üle 51 000 inimese, hõlmates nii kohalikke, koolilapsi kui ka rahvusvahelisi matkajaid. Borjomi-Kharagauli rahvuspargi näol on tegemist ühe Kaukasuse piirkonna kõige arenenuma rahvuspargiga, mistõttu on loodud kvaliteetsed tugisüsteemid külastajatele ning teised rahvuspargid käivad siin õppimas ja uusi kogemusi saamas. Õnneks karudega, keda rahvuspargis umbes 70, kokku ei sattunud, sest praegu on karud söögijahil, et valmistuda talveunne jäämiseks.

Teekond Likani -  Lomis Mta - Likani (Foto: Autor)

Õppetunnid ja näpunäited matkamiseks mägedes:

* Õpi tundma oma rada, ümbritsevat ala ja kaarti ning ilmastikuolusid, sest mägedes on olude muutused kiired tulema.
* Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, sest alati leiduvad lahendused erinevatele teel tekkivatele probleemidele.
* Ole hoolas oma joogiveega ning ära unusta ka seda joomast.
* Oluline on jõuda laagripaikka enne pimedat, sest siis on aega veel õppida tundma oma piirkonda ning nt. joogivee toomine kuskilt kaugusest ei tundu võimatu ülesanne.
* Toiduvalmistamisel mägedes on kõik lubatud, nt. tatra küpsetamine läätsedega koos tomatipüree ja juustu ning tuunikalaga loob kokkuvõttes maitsva energiarohke toidu.
* Toitu tuleb varuda veidi suuremates kogustes kui tavapäraselt ning igas taskus võiksid olla snäkid.
* Riietus tuleb valida kihiline, et tuulevarjus metsatukas saaks riideid vähemaks võtta ning mägedes taas juurde panna, kui ilmastikuolud muutuvad.
* Matkal juhtub alati midagi, mistõttu tuleb olla valmis ootamatusteks ning nendest siis üle olla, naerda ja edasi liikuda.
* Matkal on ühed olulisemad oskused tule valmistamine ja joogivee leidmine/omamine. 
* Ära unusta kaasa võtta küünalt, mida saab õhtupimeduses põletada.
* Alati tuleb kaasa võtta pealambile lisapatareid, sest tühjaks saamine võib juhtuda ootamatult ja äkki.
* Oluline on valida ka õige reisikaaslane, kuna matkal olles on vajalik tiimitöö.
* Naera, ole positiivne, motiveeri üksteist ja ennast ning ole valmis vaimselt ületama piire!

Aga miks ikkagi "Kibuvitsamari ja märg küttepuu"...selle nimeni jõudsime viimase päeva viimastel kilomeetritel kui mõtlesime koos Poppyga, et kuidas peaksime kirjeldama oma matka. Sooja jooki tegime alati kibuvitsast ning küttepuid pidi eelnevalt soojendama ja hellalt nendesse suhtuma, et tuli võtaks üldse pliidi all võimust. Läbi okkaliste raskuste ja ootamatuste jõudsime siiski tõdemuseni, et matk oli mõlemile ülimalt nauditav ja vägev, sest mäed, sügisene loodus ja päike tegi oma töö. Isegi viimase päeva vihm ei muserdanud meie meelt.


Mina ja minu matkakaaslane Poppy mägedes (Foto: Autor)

Lõpetuseks üks südant puudutav lugu. Eile külastas mind Eesti rahvatantsurühm Tuurit-Tuurit Pärnumaalt. Rühma üheks eesmäriks kodulehekülje info põhjal on: "...tõestada, et rahvatants ei ole ainult memmede-taatide pärusmaa, vaid põnev ja arenev Eesti kultuuri osa, mida on huvitav vaadata ning millega on lust tegeleda." Seetõttu on märkimisväärselt oluline, et nad on nüüd siinsamas Gruusias tutvustamas osakest Eesti kultuurist. Nad osalevad kohalikul festivalil, mille nimi on "International Folklore Festival Rhythms of Fall". Oma tihedas graafikus leidsid ka aega, et sõita Tbilisist välja Gruusiat avastama. Koos veedetud päev Borjomis oli sisukas ning tutvusime Borjomi-Kharagauli rahvuspargiga, kus tegime lühikese matka ja grupp lõi rõõmsalt tantsu looduse rütmis. Külastasime Borjomi keskuses asuvat parki, kus kõik maitsesid päris tõelist Borjomi vett. Üleüldiselt nautisime sügisest päikselist ilma rõõmsate emotsioonidega ning kõhtu täitis maitsev Gruusia toit. Rõõmsad-positiivsed inimesed tõid siia igapäevaellu eestimaist energiat ning nüüd jagub mul ka viimasteks nädalateks Eesti maitseid. Uskumatult tore oli võõrustada eestlasi ning tutvustada neile seda osa Gruusiast, millega ma siin igapäevaselt kokku puutun.


Rahvatantsurühm Tuurit-Tuurit Borjomis (Foto: Autor)

Selleks korraks on siis kõik nädala muljetest. Veel on jäänud viimased paar nädalat ja loodetavasti Gruusia tuleb selle aja jooksul veel lähemale.

Mõnusat nädalavahetust!

Parimat,
Liis
 

Marshrutkadega sõitmise näpunäiteid turistile

Taaskord tuleb juttu transpordist, sest piiratud ajaga turistile, kes planeerib ise oma reisi siinkandis on üks ajamahukamaid faktoreid transport. Seega transpordisüsteemi tundma õppimine aitab kaasa reisi planeerimisele. Mõlema riigi läbimiseks reisi eesmärgil võiks arvestada, et umbes kaks nädalat Gruusias ja nädalake Armeenias. Lähemalt siis sellest, et marshrutkad ehk eestipäraselt marsruuttaksod on endistes sotsialismi- ja Ida-Euroopa riikides siiamaani laialt levinud ühistranspordivahend. Marshrutkad on kindla liiniga (sõiduplaaniga) jagatud taksod, mida kasutatakse nii linnasiseste kui linnade vahelises transpordis. Sõidukiteks on tavaliselt 12-20 kohalised minibussid, kuid osadel liinidel kasutatakse ka keskmisi ja täismõõdus busse.
 

Yerevani bussijaam (Foto: Autor)

Kui Eestis on „marsakad“ kasutusel vaid Tallinna lähiümbruse teenindamiseks ning ühendatud maakonna ja linna ühistranspordi süsteemiga, siis Gruusias ja Armeenias on hoopis teine lugu. Marshrutkad on peamine sõiduviis linnade vahel, kuna ronge liigub vähe ning need on aeglased. Mägised ja üldiselt kehva kvaliteediga teed sobivad suurtele bussidele vähem – neid kasutatakse peamiselt turismiekskursioonide käigus. Linnades on takso (sõiduauto kujul) piisavalt odav ja mugavam esmane valik, pealinnades toimib ka metroo. Kõige tähtsam on marshrutka kasutamise puhul aru saada, et tegemist on jagatud taksoga, mitte (kaug)bussiliiniga. Ning sageli on vedajaks ettevõte samas isikus, kes rooli taga istub, bussifirmad tegutsevad linnas ja lähiümbruses pigem. Nii ongi marshrutkadega liikumine ühest küljest paindlik ja odav, teisalt võib teenuse ja sõidukogemuse kvaliteet tugevalt kõikuda. Ajaliselt on pea võimatu reisi kestust planeerida, mis nõuab ka harjumist ja ettevalmistust. Vene keele oskus aitab ootamatusi vältida, samas saab ka käte ja jalgadega selgitades hakkama.
 

Bussijaama sigin-sagin Gruusias (Foto:Autor)

Mõned praktilised näpunäited linnadevaheliste marshrutkade kasutamiseks, Gruusia ja Armeenia reisikogemuse näitel:

* Marsruthka väljumisaegu on väga raske teada saada, võib-olla kui mõni kohalik helistab bussijaama või leidub internetifoorumites lähimineviku infoga postitusi.

* Üldiselt väljuvad pikamaa (5-8h) marshrutkad hommikuti, kl 8-9 alates. Mida kaugem või väiksem sihtkoht, seda vähem buss-taksosid sinna läheb päevas, sest proovitakse sõita valgel ajal.

* Kui juba olla bussijaamas kohal, siis ei ole probleemi õige marshrutka leidmisega – kõik aitavad! Kui otseliini ei lähe, tasub ka nimetada teepeale jäävad suuremad asulad, sest bussijuhid teavad kus ja kuidas ümber istuda saab.

* Tasub selgeks teha, kas tuleb maksta bussijuhile või bussijaama kassasse, kust saab pileti, mida siis bussijuhile või kontrollijale enne sõidu algust peab näitama. Seejärel tuleb välja selgitada summa ja teha tehing, siis on istekoht olemas. Vahel näitab ka bussijuht, mis istmed on vabad.

 

* Parim koht marshrutkas istumiseks on keskel ja pigem paremal (ukse) pool. Tagaridades õõtsub ja raputab rohkem, ning bussijuhi taga istudes tuleb avatud esiaknast tuult või suitsuhaisu. Jäta näiteks väike kott või jope (ilma tähtsate asjadeta) istmele.

 

* Marshrutka ei lähe peaaegu kunagi õigel ajal välja, vaid 15-60 min peale märgitud aega. See on ikkagi takso ja eraettevõtlus – pole kasulik sõita pooltühjalt! Seega kui marshrutka on veel tühi, on võimalus kas minibussis istuda ja oodata, või pigem soovitaks väljas jalutada või midagi süüa (kaasa osta).

 

* Sageli juhtub ka nii, et marshrutka ei välju kohe, sest bussijuht teeb suitsu või sai kõne tuttavatelt, kes viimased 2 tühja kohta täidavad ja 10 min pärast umbes jõuavad. Lõpuks kõlab otsustav „davai!“ ja 20-30 aastat vana lääne päritolu minibuss võtab hääled sisse.

 

* Riietu mugavalt ja arvesta et riided võivad määrduda, sest paar korda said ka endal pagasis olevad kotid niiskust ja mingi jama vedelikuga kokku. Ekstreemsemal juhul saad roostetanud masina põrandaaukudest vingugaasi mürgituse ja jalaruumi tuleb jagada kartulikottidega.

 

* Kaasas võiks olla kõrvaklapid ja muusikat, lugemise võimalikkus sõltub tee kvaliteedist, vett ja kergemat näksi, kuna peatused on harvad (Tbilisist Jerevani kestis sõit kuus tundi ning esimene peatus oli kolme tunni järel piiripunktis), reisipadi või jope pea alla, kapuuts või müts pähe (tuuletõmbe jaoks, mägedes külmem).

 

* Teed on enamasti kurvilised ja/või auklikud, seega magamisega ei tasu arvestada. Küll on seljapõrutuse ja (tagareas) peapõrutuse oht, samuti võib juhtuda, et juht suitsetab iga 5km järel.

 

* Marshrutkas süües tasub jälgida hügieeni ja võimalusel alati käsi pesta või siis kasutada desinfitseerivat vahendit.

 

* Kuna teed läbivad mäestikke, siis ongi sõiduaeg palju pikem kui kilomeetrite järgi välja võiks paista. Löökaukudest pikitud teed sunnivad tempo alla ja kasutama tervet tee laiust, et edasi liikuda. Lisa Google Mapsi (autole) pakutud sõiduajale 1h, lisaks 1h ootamist bussijaamas.

 

* Sõidutempo on kiire, kui on vähegi siledam tee, siis eriti Gruusias bussijuhid kihutavad rohkem kui meie harjunud oleme. Lehmad tee peal on tavaline maapiirkondades.

 

* Marshrutka peatust võib küsida igal pool, ka kõige tihedama liiklusega kiirtee ääres ja keegi ei pane pahaks. Kaasreisijad on olnud alati, hoolimata kitsastest oludest, sõbralikud ja rahulikud.



Teekond Gruusia külatänavatel (Foto:Autor)

Mägede vaheline teekond (Foto: Autor)

Veel on jäänud viimased neli nädalat Gruusias. Ilmad on külmaks läinud ning ööpäevane temperatuuride kõikumine on üsnagi suur nt päeval kui päikseline, siis küündib jahedamapoolse 16-kraadini ja öösel kukub siis 5 kraadini. Seetõttu jõudis ka minuni haiguselaine, mis on eeldatavasti tingitud sellest, et järsku läks külmaks ning igapäevaselt viibin jahedates ruumides, sest soojendused majades on üsna nukrad. Loodetavasti lähinädalate jooksul tuleb üks korralik postitus ka Borjomi-Kharagauli rahvuspargist.

NB! Tbilisi poolmaraton tühistati 6 päeva enne jooksu toimumist. Uskumatu, kuid rahvusvahelistele standarditele vastav, rahvusvaheline jooks, kus ka rahvusvahelised osalejad tühistati eile õhtul. Poolmaratoni korraldusmeeskond HeidelbergCement TbilisiMarathon kirjutas Facebookis järgnevat:

" TbilisiMarathon 2017 scheduled for October 22 is canceled!
Today on 16th October, on TbilisiMarathon Press-Conference was announced that the event is canceled.

The deputy head of Tbilisi City Hall declared that: “Due to ongoing road constructions around TbilisiMarathon race course, blocking of the roads will cause transport traffics in the city and hurt feelings or create discontent among some citizens.”
Tbilisi City hall offered two alternatives - To start the event either at 07:00 AM or change the location.
It is important to note that HeidelbertCement TbilisiMarathon organizing team informed city hall about the course and the date of the event first time in November of 2016 (again in January 2017, April 2017, September 2017).
Two alternatives offered by Tbilisi City Hall were declined due to following reasons:
1. Starting Event at 07:00AM -
2 hours before the race runners show up at the start and finish area to get their bib numbers or hand over personal belongings. Starting the event at 05:00 is impossible, too early and do not correspond to any standards.
2. Changing the location –
In 2015 TbilisiMarathon became a member of AIMS and Mika Timing „Official Timekeeping and Data Processing” is the company who ensures safe and fair timekeeping during the race. In 2016 due to some small changes TbilisiMarathon race course was once again measured by AIMS.
It is absolutely impossible to measure the course (new location) 6 days before the race and it is impossible to use systems, which are specifically chosen for certain course, for a new location.
Despite the fact that the decision of canceling event was made against our will, HeidelbergCement and TbilisiMarathon organizing team wants to apologize to every registered participant, to our sponsors and people who supported us throughout these 6 years."

Seega on hetkel veel palju küsitavusi miks, kes, kuidas ja milleks?! Laupäeval on ka Gruusias kohalikud valimised, et kuuldavasti võib tegelikult sügavam tõde peituda kuskil kaugemal kui tegelikult meieni jõuab. Kahju kõigist sportlastest, korraldajatest ja pealtvaatajatest ning kahjuks ma küll nüüd Eestisse Tbilisi poolmaratoni medalit ei vii, kuid motiveeritud treeningud on kirjas!

 

Kaunist ja sooja nädalat siit külmast ja vihmasest Borjomist! Öösel oli meil temperatuur 2 kraadi ning mägedes sadas juba lund...

Tervitades,

Liis