Rahvuspargi süda on inimesed ja armastus looduse vastu

 L. Tabunidze (Foto: Rahvuspargi fotopangast)

Esimese postituse Borjomi- Kharagauli Rahvuspargi kohta tegin neli kuud tagasi. Oktoobri lõpus jõudsin ka ise kolme päevasele matkale, mis oli üks kõige vahvamaid kogemusi Gruusias, kuna mägedes tekkis sisemine õnnis rahu. Enne Eestisse tulekut avanes mul võimalus teha intervjuu Levan Tabunidzega, kes on siis Borjomi-Kharagauli Rahvuspargi direktor: "Pikalt ühes kohas töötades on oluline armastus ja pühendumus töö vastu."


 
Kuidas Sa leidsid oma tee Borjomi-Kharagauli Rahvusparki?

L. Tabunidze (Foto: Rahvuspargi fotopangast)

L. Tabunidze: Mul on pikk ajalugu seoses rahvuspargiga. Esimene kokkupuude oli tegelikult juba kooliajal 10 klassis kui looduspargi rajamine oli algusjärgus.  Osalesin oma meeskonnaga rahvuspargi korraldatud võistlusel, kus olid küsimused seoses keskkonna ja looduskaitsega. Võistlustelt saime esimese koha ja olime ka kohalikus ajalehes. Minu enda töö rahvuspargis algas 2002 aastal kui alustasin loodusgiidina, kus esmane eesmärk oli praktiseerida inglise keelt.  2004 aastal sai minust kommunikatsiooni ja keskkonnahariduse eest vastutav isik. Pärast rahvuspargi struktuurimuutusi alustasin külastuskeskuse spetsialistina, seejärel haldusjuhina ja alates 2011 aastast olen rahvuspargi direktor.

 

Kas Sa naudid oma tööd ?

L. Tabunidze: Jah, naudin seda juba 15 aastat.  Paar korda on olnud võimalus minna mõne teise töökoha peale, kuid olen otsustanud siia jääda, sest piisavalt on jagunud uusi väljakutseid.

Mis Sind motiveerib?

L. Tabunidze: Minu esimene töökogemus algas siin. Aja jooksul olen kasvanud ja arenenud. Töökoht on sama olnud, kuid töö sisu on ajas muutunud, lisandunud on uued teemad ja valdkonnad, mis motiveerivad. Seega ei ole üksluine. Koguaeg on arendustegevus protsessis, toimuvad uute süsteemide katsetused ja tekivad uued väljakutsed. Minu motivatsiooni kõrgem tase on juba see kui saab teha tööd, mida naudin. Armastan oma tööd ning uusi väljakutseid, mistõttu on oluline ka pühendumus.


Kui palju Sa oled seotud loodusega väljaspool tööd?
L. Tabunidze: Isiklikult mul on suurem vajadus olla rohkem looduses koos perega ja matkata. Hetkel on olnud takistuseks aja puudus. Unistus on võtta järgmine suvi oma lapsed mägedesse pikemaks ajaks matkama, et ööbida ka telgis.

 

Kuidas on looduse interpreteerimise olukord Gruusias ja kuidas see on ajas muutunud?

L. Tabunidze: Suur muutus on toimunud sellest ajast alates kui alustasin töötamist rahvuspargis. Alguses olid mõned üksikud külastajad, kuid teavitustöö tulemusena koolides, õpetajatega suhtlemise tulemusena ja ühiskonnas on toimunud drastilised muutused. Seda toetavad ka paljud teised organisatsioonid, ministeeriumid, vabaühendused nii kohalikul kui ka rahvsuvahelisel tasandil. Veel arendame looduse interpreteerimist Gruusias kõik koos ühiste tegevustega.

 

Mis Sulle meeldib kõige rohkem selles valdkonnas?

L. Tabunidze: Looduse kaitsmine ja selle säilitamine järgmistele põlvkondadele, inimesed, meeskond, kes töötavad rahvuspargis. Kõik need teadmised, nende jagamine omavahel ja ka teistele rahvusparkidele. Kõik siin on kompleksne, mis teebki elu uhkemaks.

Kuidas Sa saavutasid, et meeskond on justkui perekond?

L. Tabunidze: Mul endal on olnud eelnevalt kaks direktorit, kes olid oma käitumisega eeskujuks. Seetõttu olen praktiseerinud ka ise sellist lähenemist.

 

Borjomi-Kharagauli meeskond (Foto: Rahvuspargi pildipangast)

Mis on olnud kõige suurem muudatus rahvuspargis?

L. Tabunidze: Algusaegadel ei olnud rahvuspargis infrastruktuuri, infotahvleid, programme, erinevaid teenuseid jne, kuid olid mõned üksikud külastajad. Siis nüüd on olnud kõik need muutused osa protsessist ning on näha tulemusi. Mäletan, et külastajad küsisid: "Mida teil on siin rahvuspargis pakkuda?". Nüüd juba pargivahtide töö tulemusena on jõutud nii kaugele, et külastaja on rohkem seotud loodusega. Näiteks varem ei pruukinud külastaja isegi näha metsloomi või loomade jälgi, siis nüüd on külastajad toodud lähemale loodusele.

Kus Sa näed rahvusparki pärast viit aastat?

L. Tabunidze: Borjomi-Kharagauli Rahvuspark on eeskujuks teistele rahvusparkidele ja üks osa rahvusvahelisest loodusparkide võrgustikust. Kindlasti on jätkusuutlik turism arengujärgus ja üks olulisemaid prioriteete. Ajajooksul vähenevad veel enam probleemid kohalikega, kuna teadmised seoses rahvuspargi toimimise põhimõtetest kasvavad. 

 

Mis on kõige suurem väljakutse, oht rahvuspargile?

L. Tabunidze: Illegaalne tegevus pargis on kõige suuremaks ohuks. Samas on võimalus ka selleks, et üleüldiselt nt. valitsuse otsus, et rahvusparke pole vaja enam Gruusias. Kuid see on vähetõenäoline nüüd juba, sest hetkel koostatakse strateegilisi alusdokumente, kuhu on märgitud olulised punktid seoses looduskaitsega.

Kuidas on praegu kohalikega, kes on harjunud koguma küttepuid ja saama muid metsasaadusi looduspargi aladelt?

L. Tabunidze: Dramaatiliselt muutunud, inimesed ei teadnud rahvuspargist ja selle eesmärkidest midagi ning puudusid regulatsioonid. Nüüd on kõik kontrolli all ning aja jooksul kohanevad ja järjest vähemaks jäävad probleemid jahtimise ja metsavargustega. 

 

Mida ja kuidas vabatahtlikud annavad rahvuspargile?

L. Tabunidze: Vabatahtlik on keegi, kes läheb oma tööga detailidesse, töötab erinevate spetsiifiliste teemadega ja on n-ö silm väljast poolt. Vabatahtlikud on hea alternatiiv rahvuspargile.
 

Mis peaks olema rahvuspargi suund?

L. Tabunidze: Looduskaitse ja keskkonnaharidus.

Mida veel sooviksid lisada.

L. Tabunidze: Rahvuspargi eesmärk on jagada tööalaseid praktikaid, otsida võimalusi kogemuste jagamiseks, et õppida parimatelt, laiendada pargivahtide ja külastuskeskuse töötajate koolitusvõimalusi ning luua rohkem rahvusvahelisi suhteid, et saavutada laiem tunnustus ja veel tihedam koostöö.

Meeleolu pildid Borjomi-Kharagauli rahvuspargi pildipangast:

 

Kõlama jäi mõte, et meeskonda aitab edasi viia koostöö ja armastus, kus igaüks on osa justkui perekonnast.

Intervjuu toimus 8. novembril Borjomi-Kharagauli Rahvuspargi külastuskeskuses.

Tänan kogu Borjomi-Kharagauli meeskonda selle kolme kuu eest. Meeldiv oli näha ja kogeda ka väljaspoolt tulijale kuidas töökollektiiv lahendab kõike koos, ühiselt nauditakse lõunasööke ning hoolitakse teineteisest. Selle kogemuse võtan ma kaasa ka oma tulevastesse töökohtadesse, kus on oluline üksteist märgata. Kõik indiviidid on erinevad ja pole ei paremaid ega halvemaid inimesi, vaid on iga ühe erilised oskused ja isikuomadused. Õppigem üksteist tundma ja kõrgemalt hindama ning töö sujub kohe paremini.
 

Viimane hetk rahvuspargi ees (Foto: Autor)

Mõnusat nädala jätku lumisest Lõuna-Eestist!

  

Parimat,
Liis

e-mail: liis.k89@gmail.com