Sügisene matk Borjomi-Kharagauli rahvuspargis

"Kibuvitsatee ja märg küttepuu" olid minu nädalavahetuse peamised märksõnad, kui jõudsin lõpuks Borjomi-Kharagauli rahvusparki matkama. Veetsin mägede lummuses kolm päeva ja kaks ööd ning kogesin erinevaid ilmastikutingimusi, looduse imelisust ja ellujäämist mitmetes olukordades. Tegemist oli matkaga, milleks ma ei jõudnud teha ettevalmistusi, sest reedeõhtul alles tutvusin oma matkakaaslase Poppyga ning laupäeva varahommikul juba asusime teele. Poppy on noor austraallanna, kes on juba aasta algusest alates rännanud ringi Balkani maades ning nüüdseks on jõudnud Gruusiasse. Tema teekond siinkandis jätkub aastalõpuni ja uueks aastaks loodab jõuda tagasi kodumaale. Igajuhul jagasime sama kirge, milleks on looduses matkamine.

Mina ja Poppy matka teekonnal (Foto: Autor)

Likani matkaraja algus (Foto: Autor)

Kuna võimalus matkama minna tuli järsku, siis planeerimine oli üsna kiire ning kaootiline. Kolme päeva toidumoona varusime poest ning proovisime arvestada ka lisaenergiaga, mis kulub mägedes.  Laupäeva hommikul pidin veel viimased asjad ümber pakkima ja laenama külastuskeskusest suurema matkakoti. Üleüldiselt on külastajatele väga head tingimused ja võimalused laenata siin matkavarustust. Minul oli enda varustusest kaasas matkariided, säärised, soe magamiskott ja mugavad matkasaapad, mis on ühed kõige olulisemad isiklikud asjad matkal. Matkavarustus ei pea alati olema tippklassi oma, kuid peab vastama tingimustele ja võimalustele. Meie teekond algas Likani külakesest ja esimesed 4 tundi oli vaid ülesmäge. Kuna ei ole tükk aega matkanud, siis kogu see aeg hingeldasin, kirusin ennast, olin kuri ja ärritunud, et mille pärast peab kõik raske olema ja emotsioonid käisid üles-alla. Tegemist oli sisemise võitlusega, kus ainuke lootusekiir oli, et vähemalt loodus on imeline oma erinevate värvidega ning ees ootavad võimsad vaated mägedele. Päev  jõudis vaikselt lõpusirgele ja pärast 20 kilomeetrist pingutust jõudsime esimese majakeseni, kus veetsime öö. Rahvuspargi varjualused on lihtsad puitmajad, kus siseruumides on narivoodid ja küttekehad nii soojendamiseks kui toidutegemiseks. Puhkekohtades on lubatud teha lõket ning sageli on seal küttepuud olemas, mis võivad olla märjad või lihtsalt liiga hiiglamasuured väikses ahjus kasutamiseks. Seetõttu on üheks vajalikuks matkatarbeks ka väiksemat sorti kirves. Esimene õhtu möödus lõkkeõhtuna, kui erinevast rahvusest matkajad kogunesid lõkke ümber ning arutasime kuidas külmaga matkates ellu jääda, mis on looduses liikumisel kõige olulisem, kuidas määratleda tähti taevas ja kas peaks kartma metsloomi või ei. Seltskonnas oli kõigil mingil määral matkakogemust ning arendav oli kuulata ka teiste matkajate lugusid.


Sügisene kuldkollane loodus (Foto: Autor)



Talvine ja lumine matkatee (Foto: Autor)

Teine päev algas päikesetõusuga mägede kohalt ning kaugusest paistis meie tipp Lomis Mta 2198m. Teekond kulges taaskord püstloodis mäkke rühkimisega ning jätkus läbi kuldkollase metsa, kust lõpuks jõudsime alpiinsesse tsooni. Seal tervitasid meid lumi ja päike! Tippu jõudmine ei olnudki enam nii vaevaline ja meid ümbritsesid erinevatel tasanditel asuvad mäed. Kogu vaatepilt oli meeli rahustav ja motiveeriv ning nägime kaugusest nii Venemaa kui Türgi suunas. Meid õnnistas ilm selge päiksepaistelise vaatega, sest eelneval päeval tippu jõudnud paar Iisraelist ütles, et nende vaade oli olnud pilvine ja ebaselge. Mäetipus valmistasime endale Poppyga lõunasöögi, puhkasime veidi jalgu ja otsustasime edasi minna, mis tähendas siis lumes sumpamist, kuna nii kõrgel kõrgusel oli juba piisavalt lund sadanud. Igaljuhul sain oma säärised välja otsida ja nautisin lumes matkamist nagu väike laps esimese lumega. Mäetipust tagasitulek mööduski ainult lumist mäenõlva pidi kõndides, kus ei paistnud enam ühtegi rada, kuid ees olid teejuhisteks õnneks loomade jäljed. Kuna piirkonda väga ei tundnud ja lumi kattis ka kõik lõhed ja avad, kõndisime ettevaatlikult. Mäetippu jõudmine on ränk ja sageli oma võimeid ületav, siis kogu vaev on seda väärt. Tipus olles tekib sisemine rahulolu ja õnnetunne! See ongi lihtne matkamise võlu, mis saab salgeks siis kui ise võtad selle teekonna ette.
 

Mäetipp Lomis Mta 2198m (Foto: Autor)

Rühkimas tippu (Foto: Autor)

Mägine ja lumine teekond (Foto: Autor)

Teise öö veetsime pargivahtide majakeses, mis oli mitme toaga ning avaram. Õnneks esimene tuba, kus veetsime öö oli koos väikse küttekoldega ning mõnusalt hubane. Kuna küttepuud olid märjad, võttis lõkke tegemine aega. Vett tuli tuua 170 m kauguselt, järsku mäenõlva pidi alla minnes ning kitsas teerada viis läbi kottpimeda kuusemetsa. Veetoomise ajal kuulsin järsku möiret ja tardusin paigale, et mis toimub, kes kus liigutab ja mis ma nüüd tegema pean. Ma ei suutnud otsustada, kas joosta pakku või jääda tardunult paigale. Kogusin veidi ennast ja siis hakkas mõte tööle, et ahjaa punahirvedel paaritumisperiood, et siis võibki kohata möirgavaid isahirvi. Kõndisin edasi ja järsku kuulsin müdistamist ja hirved jooksid täpselt nina eest mööda. Kuna veevõtukoht asus orus, siis kahjuks seda üles ei leidnud, sest lumi oli põlvini. Pimedas küll proovisin oma hädise pealambiga, millel juba patareid hakkasid tühjaks minema, kuid mida ei leidnud, oli joogivesi. Õnneks oli just hiljuti lund sadanud ja maja kõrvalt leidsime lumehunniku, et lumest siis vett valmistada. Esimeseks takistuseks oli ka see, et väikses pliidis ei olnud piisavalt kuumust, kuna puud olid märjemad ja suured puud ei võtnud tuld. Süüa tegime umbes kolm tundi ja otsustasime ka hommikuks söögi valmis teha, kuna ei saanud kindlad olla, et hommikul on võimalik taaskord tuld teha.


Varjualune matkal (Foto: Autor)

Õhtu möödus ärevalt, öö isegi soojalt ning hommikul õnnestus  teha tuli pliidi alla, mille tulemusel saime sooja putru ja kohvi. Kuna öösel oli vihma sadanud, pidime oma rada muutma ning lõpetasime samas Likani külakeses, kus alustasime. Kolme päeva kilometraaž oli kokku umbes 50 km jalgsi matkamist. Rahvuspargis on antud rada tähistatud siniste ja punaste värvidega puudel. Kogu tähistamissüsteem on üsna tasemel ning väga üksikutes kohtades tekkis tunne, et kuhu nüüd edasi. Seetõttu on üksinda matkamine antud rahvuspargis üsna nauditav ning väga harva peab kartma ära eksimist, kui just ise ei astu valesti metsloomade radadele. Üheks puuduseks ehk mis võiks olla kilometraažid teatud maa tagant, et siis on matkajal kergem jagada oma energiat. Distantside pikkused olid märgitud suurematel ristmikel ning samuti on kenasti leitavad sildid ka joogiveeni. Borjomi-Kharagauli rahvuspargis on väga erinevale raskusastmele radu ning võimalik on valida nii ühe kui ka mitmepäevaseid matku. Kui külastaja on segaduses, et missugust rada võtta ja kustkaudu liikuda, siis külastuskeskest saab alati head nõu ning nagunii tuleb enne matkale minekut külastuskeskuses registreeruda. Sel hooajal on juba külastajaid üle 51 000 inimese, hõlmates nii kohalikke, koolilapsi kui ka rahvusvahelisi matkajaid. Borjomi-Kharagauli rahvuspargi näol on tegemist ühe Kaukasuse piirkonna kõige arenenuma rahvuspargiga, mistõttu on loodud kvaliteetsed tugisüsteemid külastajatele ning teised rahvuspargid käivad siin õppimas ja uusi kogemusi saamas. Õnneks karudega, keda rahvuspargis umbes 70, kokku ei sattunud, sest praegu on karud söögijahil, et valmistuda talveunne jäämiseks.

Teekond Likani -  Lomis Mta - Likani (Foto: Autor)

Õppetunnid ja näpunäited matkamiseks mägedes:

* Õpi tundma oma rada, ümbritsevat ala ja kaarti ning ilmastikuolusid, sest mägedes on olude muutused kiired tulema.
* Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab, sest alati leiduvad lahendused erinevatele teel tekkivatele probleemidele.
* Ole hoolas oma joogiveega ning ära unusta ka seda joomast.
* Oluline on jõuda laagripaikka enne pimedat, sest siis on aega veel õppida tundma oma piirkonda ning nt. joogivee toomine kuskilt kaugusest ei tundu võimatu ülesanne.
* Toiduvalmistamisel mägedes on kõik lubatud, nt. tatra küpsetamine läätsedega koos tomatipüree ja juustu ning tuunikalaga loob kokkuvõttes maitsva energiarohke toidu.
* Toitu tuleb varuda veidi suuremates kogustes kui tavapäraselt ning igas taskus võiksid olla snäkid.
* Riietus tuleb valida kihiline, et tuulevarjus metsatukas saaks riideid vähemaks võtta ning mägedes taas juurde panna, kui ilmastikuolud muutuvad.
* Matkal juhtub alati midagi, mistõttu tuleb olla valmis ootamatusteks ning nendest siis üle olla, naerda ja edasi liikuda.
* Matkal on ühed olulisemad oskused tule valmistamine ja joogivee leidmine/omamine. 
* Ära unusta kaasa võtta küünalt, mida saab õhtupimeduses põletada.
* Alati tuleb kaasa võtta pealambile lisapatareid, sest tühjaks saamine võib juhtuda ootamatult ja äkki.
* Oluline on valida ka õige reisikaaslane, kuna matkal olles on vajalik tiimitöö.
* Naera, ole positiivne, motiveeri üksteist ja ennast ning ole valmis vaimselt ületama piire!

Aga miks ikkagi "Kibuvitsamari ja märg küttepuu"...selle nimeni jõudsime viimase päeva viimastel kilomeetritel kui mõtlesime koos Poppyga, et kuidas peaksime kirjeldama oma matka. Sooja jooki tegime alati kibuvitsast ning küttepuid pidi eelnevalt soojendama ja hellalt nendesse suhtuma, et tuli võtaks üldse pliidi all võimust. Läbi okkaliste raskuste ja ootamatuste jõudsime siiski tõdemuseni, et matk oli mõlemile ülimalt nauditav ja vägev, sest mäed, sügisene loodus ja päike tegi oma töö. Isegi viimase päeva vihm ei muserdanud meie meelt.


Mina ja minu matkakaaslane Poppy mägedes (Foto: Autor)

Lõpetuseks üks südant puudutav lugu. Eile külastas mind Eesti rahvatantsurühm Tuurit-Tuurit Pärnumaalt. Rühma üheks eesmäriks kodulehekülje info põhjal on: "...tõestada, et rahvatants ei ole ainult memmede-taatide pärusmaa, vaid põnev ja arenev Eesti kultuuri osa, mida on huvitav vaadata ning millega on lust tegeleda." Seetõttu on märkimisväärselt oluline, et nad on nüüd siinsamas Gruusias tutvustamas osakest Eesti kultuurist. Nad osalevad kohalikul festivalil, mille nimi on "International Folklore Festival Rhythms of Fall". Oma tihedas graafikus leidsid ka aega, et sõita Tbilisist välja Gruusiat avastama. Koos veedetud päev Borjomis oli sisukas ning tutvusime Borjomi-Kharagauli rahvuspargiga, kus tegime lühikese matka ja grupp lõi rõõmsalt tantsu looduse rütmis. Külastasime Borjomi keskuses asuvat parki, kus kõik maitsesid päris tõelist Borjomi vett. Üleüldiselt nautisime sügisest päikselist ilma rõõmsate emotsioonidega ning kõhtu täitis maitsev Gruusia toit. Rõõmsad-positiivsed inimesed tõid siia igapäevaellu eestimaist energiat ning nüüd jagub mul ka viimasteks nädalateks Eesti maitseid. Uskumatult tore oli võõrustada eestlasi ning tutvustada neile seda osa Gruusiast, millega ma siin igapäevaselt kokku puutun.


Rahvatantsurühm Tuurit-Tuurit Borjomis (Foto: Autor)

Selleks korraks on siis kõik nädala muljetest. Veel on jäänud viimased paar nädalat ja loodetavasti Gruusia tuleb selle aja jooksul veel lähemale.

Mõnusat nädalavahetust!

Parimat,
Liis
 

Marshrutkadega sõitmise näpunäiteid turistile

Taaskord tuleb juttu transpordist, sest piiratud ajaga turistile, kes planeerib ise oma reisi siinkandis on üks ajamahukamaid faktoreid transport. Seega transpordisüsteemi tundma õppimine aitab kaasa reisi planeerimisele. Mõlema riigi läbimiseks reisi eesmärgil võiks arvestada, et umbes kaks nädalat Gruusias ja nädalake Armeenias. Lähemalt siis sellest, et marshrutkad ehk eestipäraselt marsruuttaksod on endistes sotsialismi- ja Ida-Euroopa riikides siiamaani laialt levinud ühistranspordivahend. Marshrutkad on kindla liiniga (sõiduplaaniga) jagatud taksod, mida kasutatakse nii linnasiseste kui linnade vahelises transpordis. Sõidukiteks on tavaliselt 12-20 kohalised minibussid, kuid osadel liinidel kasutatakse ka keskmisi ja täismõõdus busse.
 

Yerevani bussijaam (Foto: Autor)

Kui Eestis on „marsakad“ kasutusel vaid Tallinna lähiümbruse teenindamiseks ning ühendatud maakonna ja linna ühistranspordi süsteemiga, siis Gruusias ja Armeenias on hoopis teine lugu. Marshrutkad on peamine sõiduviis linnade vahel, kuna ronge liigub vähe ning need on aeglased. Mägised ja üldiselt kehva kvaliteediga teed sobivad suurtele bussidele vähem – neid kasutatakse peamiselt turismiekskursioonide käigus. Linnades on takso (sõiduauto kujul) piisavalt odav ja mugavam esmane valik, pealinnades toimib ka metroo. Kõige tähtsam on marshrutka kasutamise puhul aru saada, et tegemist on jagatud taksoga, mitte (kaug)bussiliiniga. Ning sageli on vedajaks ettevõte samas isikus, kes rooli taga istub, bussifirmad tegutsevad linnas ja lähiümbruses pigem. Nii ongi marshrutkadega liikumine ühest küljest paindlik ja odav, teisalt võib teenuse ja sõidukogemuse kvaliteet tugevalt kõikuda. Ajaliselt on pea võimatu reisi kestust planeerida, mis nõuab ka harjumist ja ettevalmistust. Vene keele oskus aitab ootamatusi vältida, samas saab ka käte ja jalgadega selgitades hakkama.
 

Bussijaama sigin-sagin Gruusias (Foto:Autor)

Mõned praktilised näpunäited linnadevaheliste marshrutkade kasutamiseks, Gruusia ja Armeenia reisikogemuse näitel:

* Marsruthka väljumisaegu on väga raske teada saada, võib-olla kui mõni kohalik helistab bussijaama või leidub internetifoorumites lähimineviku infoga postitusi.

* Üldiselt väljuvad pikamaa (5-8h) marshrutkad hommikuti, kl 8-9 alates. Mida kaugem või väiksem sihtkoht, seda vähem buss-taksosid sinna läheb päevas, sest proovitakse sõita valgel ajal.

* Kui juba olla bussijaamas kohal, siis ei ole probleemi õige marshrutka leidmisega – kõik aitavad! Kui otseliini ei lähe, tasub ka nimetada teepeale jäävad suuremad asulad, sest bussijuhid teavad kus ja kuidas ümber istuda saab.

* Tasub selgeks teha, kas tuleb maksta bussijuhile või bussijaama kassasse, kust saab pileti, mida siis bussijuhile või kontrollijale enne sõidu algust peab näitama. Seejärel tuleb välja selgitada summa ja teha tehing, siis on istekoht olemas. Vahel näitab ka bussijuht, mis istmed on vabad.

 

* Parim koht marshrutkas istumiseks on keskel ja pigem paremal (ukse) pool. Tagaridades õõtsub ja raputab rohkem, ning bussijuhi taga istudes tuleb avatud esiaknast tuult või suitsuhaisu. Jäta näiteks väike kott või jope (ilma tähtsate asjadeta) istmele.

 

* Marshrutka ei lähe peaaegu kunagi õigel ajal välja, vaid 15-60 min peale märgitud aega. See on ikkagi takso ja eraettevõtlus – pole kasulik sõita pooltühjalt! Seega kui marshrutka on veel tühi, on võimalus kas minibussis istuda ja oodata, või pigem soovitaks väljas jalutada või midagi süüa (kaasa osta).

 

* Sageli juhtub ka nii, et marshrutka ei välju kohe, sest bussijuht teeb suitsu või sai kõne tuttavatelt, kes viimased 2 tühja kohta täidavad ja 10 min pärast umbes jõuavad. Lõpuks kõlab otsustav „davai!“ ja 20-30 aastat vana lääne päritolu minibuss võtab hääled sisse.

 

* Riietu mugavalt ja arvesta et riided võivad määrduda, sest paar korda said ka endal pagasis olevad kotid niiskust ja mingi jama vedelikuga kokku. Ekstreemsemal juhul saad roostetanud masina põrandaaukudest vingugaasi mürgituse ja jalaruumi tuleb jagada kartulikottidega.

 

* Kaasas võiks olla kõrvaklapid ja muusikat, lugemise võimalikkus sõltub tee kvaliteedist, vett ja kergemat näksi, kuna peatused on harvad (Tbilisist Jerevani kestis sõit kuus tundi ning esimene peatus oli kolme tunni järel piiripunktis), reisipadi või jope pea alla, kapuuts või müts pähe (tuuletõmbe jaoks, mägedes külmem).

 

* Teed on enamasti kurvilised ja/või auklikud, seega magamisega ei tasu arvestada. Küll on seljapõrutuse ja (tagareas) peapõrutuse oht, samuti võib juhtuda, et juht suitsetab iga 5km järel.

 

* Marshrutkas süües tasub jälgida hügieeni ja võimalusel alati käsi pesta või siis kasutada desinfitseerivat vahendit.

 

* Kuna teed läbivad mäestikke, siis ongi sõiduaeg palju pikem kui kilomeetrite järgi välja võiks paista. Löökaukudest pikitud teed sunnivad tempo alla ja kasutama tervet tee laiust, et edasi liikuda. Lisa Google Mapsi (autole) pakutud sõiduajale 1h, lisaks 1h ootamist bussijaamas.

 

* Sõidutempo on kiire, kui on vähegi siledam tee, siis eriti Gruusias bussijuhid kihutavad rohkem kui meie harjunud oleme. Lehmad tee peal on tavaline maapiirkondades.

 

* Marshrutka peatust võib küsida igal pool, ka kõige tihedama liiklusega kiirtee ääres ja keegi ei pane pahaks. Kaasreisijad on olnud alati, hoolimata kitsastest oludest, sõbralikud ja rahulikud.



Teekond Gruusia külatänavatel (Foto:Autor)

Mägede vaheline teekond (Foto: Autor)

Veel on jäänud viimased neli nädalat Gruusias. Ilmad on külmaks läinud ning ööpäevane temperatuuride kõikumine on üsnagi suur nt päeval kui päikseline, siis küündib jahedamapoolse 16-kraadini ja öösel kukub siis 5 kraadini. Seetõttu jõudis ka minuni haiguselaine, mis on eeldatavasti tingitud sellest, et järsku läks külmaks ning igapäevaselt viibin jahedates ruumides, sest soojendused majades on üsna nukrad. Loodetavasti lähinädalate jooksul tuleb üks korralik postitus ka Borjomi-Kharagauli rahvuspargist.

NB! Tbilisi poolmaraton tühistati 6 päeva enne jooksu toimumist. Uskumatu, kuid rahvusvahelistele standarditele vastav, rahvusvaheline jooks, kus ka rahvusvahelised osalejad tühistati eile õhtul. Poolmaratoni korraldusmeeskond HeidelbergCement TbilisiMarathon kirjutas Facebookis järgnevat:

" TbilisiMarathon 2017 scheduled for October 22 is canceled!
Today on 16th October, on TbilisiMarathon Press-Conference was announced that the event is canceled.

The deputy head of Tbilisi City Hall declared that: “Due to ongoing road constructions around TbilisiMarathon race course, blocking of the roads will cause transport traffics in the city and hurt feelings or create discontent among some citizens.”
Tbilisi City hall offered two alternatives - To start the event either at 07:00 AM or change the location.
It is important to note that HeidelbertCement TbilisiMarathon organizing team informed city hall about the course and the date of the event first time in November of 2016 (again in January 2017, April 2017, September 2017).
Two alternatives offered by Tbilisi City Hall were declined due to following reasons:
1. Starting Event at 07:00AM -
2 hours before the race runners show up at the start and finish area to get their bib numbers or hand over personal belongings. Starting the event at 05:00 is impossible, too early and do not correspond to any standards.
2. Changing the location –
In 2015 TbilisiMarathon became a member of AIMS and Mika Timing „Official Timekeeping and Data Processing” is the company who ensures safe and fair timekeeping during the race. In 2016 due to some small changes TbilisiMarathon race course was once again measured by AIMS.
It is absolutely impossible to measure the course (new location) 6 days before the race and it is impossible to use systems, which are specifically chosen for certain course, for a new location.
Despite the fact that the decision of canceling event was made against our will, HeidelbergCement and TbilisiMarathon organizing team wants to apologize to every registered participant, to our sponsors and people who supported us throughout these 6 years."

Seega on hetkel veel palju küsitavusi miks, kes, kuidas ja milleks?! Laupäeval on ka Gruusias kohalikud valimised, et kuuldavasti võib tegelikult sügavam tõde peituda kuskil kaugemal kui tegelikult meieni jõuab. Kahju kõigist sportlastest, korraldajatest ja pealtvaatajatest ning kahjuks ma küll nüüd Eestisse Tbilisi poolmaratoni medalit ei vii, kuid motiveeritud treeningud on kirjas!

 

Kaunist ja sooja nädalat siit külmast ja vihmasest Borjomist! Öösel oli meil temperatuur 2 kraadi ning mägedes sadas juba lund...

Tervitades,

Liis

Näiliselt sarnane kuid siiski isemoodi Armeenia

Vahelduseks siis Gruusia juttudele ka naaberriigist Armeeniast. Eelmine nädal viis teekond mind Gruusiast Armeeniasse seitsme tunnise marshrutka sõidu järel. Armeenia on mägine maa, kus kõrgeim mägi on vulkaan Aragats (4095 m). Armeenlaste jaoks on eriti olulisel kohal nende püha mägi ja rahvuslik sümbol Ararat (5137 m). Tänapäeval asub Ararat Türgi territooriumil, kuid enne Nõukogude Liiduga liitumist oli tegemist Armeenia territooriumiga. Armeenia asub Euraasia laama ja Araabia laama kokkupõrke alal, mistõttu on maavärinaohtlik. Armeenia pealinn Jerevan on modernne suurlinn, mis tekkis juba 782 eKr unartulaste rajatud Erebuni kindluse juurde.



Mägine Armeenia loodus (Foto:Autor)

Vaade Jerevanile (Foto: Autor)

Kui vaadata kaarti, siis Tbilisist Jerevani on kõigest 292 kilomeetrit. Võttes arvesse siinset transporti, olin juba osaliselt valmistunud kurnavaks sõiduks. Võrdluseks nii palju, et Eesti tingimustes sõidaksin Haanja-Tartu-Imavere-Tallinn 290 km 3,5 tundi, siis siin kulus selleks sõiduks 7 tundi! Teekonnal puudusid suuremad pausid ja lisaks kurvidele oli tee veel auklik, äkiline, ekstreemne ja väljakannatamatult pikk. Sõitu leevendas see, et marshrutkas kogesin armeenlaste soojust kui üks armeenlane asus suhtlema ning sõidu lõpuks kutsus isegi oma sünnipäevapeole. Hiljem armeenlannast sõbrannalt küsides, kinnitas ta, et jah armeenlaste jaoks on külalislahkus väga oluline ning igat külalist tuleb austada. Kui on näha, et külaline on üksinda või vajab seltsi, siis vabalt võivad nad kutsuda enda koju, sünnipäevapeole, pulma ning loomulikult tahavad muuta iga inimese Armeenias viibimise meeldejäävaks ja soojaks.

Eelinfoks nii palju, et Gruusia-Armeenia piiripunktide vahel tuleb kõndida jala kõigi oma asjadega ning passikontroll on üsna kiire. Eestlased ei vaja viisat Armeeniasse reisides, mis muudab kogu reisimise palju lihtsamaks. Ajalooliste konfliktide tõttu on Armeenia piir  Türgi ja Aserbaidžaaniga suletud, Gruusia ja Iraaniga avatud. Juba reisi alguses oli selge, et naaberriigid on erinevad ning kindlasti ei tohi neid samastada või võrrelda, sest mõlema poole kohalikele ei meeldi väga selline võrdlus. Ja tegelikult kas ongi vaja, sest igast riigist tekib nägemus läbi oma enda kogemuse ning kunagi ei saa kuuldud lugude põhjal kinni olla teatud standardites, kuna olukorrad on erinevad. Selle reisi käigus õppisin seda, et uut piirkonda tundma õppides tuleb olla justkui avatud leht ning lasta lihtsalt kogemustel ennast juhtida.


Vaade kauguses kõrguvale Araratile (Foto: Autor)



Järgnevalt mõned numbrilised faktid nii Eesti kui ka Armeenia kohta, et tekiks parem taju üsna väiksest riigist, kus inimestel suur süda. Armeenia on merepiirita vabariik ning pindala on 29 743 km². Samal ajal Eesti pindala on 45 339 km². Rahvaarvu poolest on armeenlasi 3 026 900, mis tingib rahvastiku tiheduse 102 in/km² ja eestlasi on selle võrra kolm korda vähem 1 315 635 ja rahvastiku tihedus 29,0 in/km². Armeenia taastas oma iseseisvuse 23.september 1991 ja ka nüüdsel ajal ringi reisides on kohapeal olles justkui ajas tagasi rändamine. Meeldetuletus, et Eesti iseseisvus taastati 20. augustil 1991. Armeenia arengut on pärssinud osaliselt Mägi-Karabahhi konflikt ja Nõukogude Liidu lagunemise järel on olnud keerulisem majanduslikku olukorda parandada. Armeenlased on uhked oma rahvuse üle ja riigiski elab 97,9% armeenlasi ning ülejäänud siis muud rahvused. Legendi järgi võitis Hajk 2492 eKr lahingus Assüüria kuningat Belit ning moodustas esimese Armeenia riigi. Armeenia kultuuri ja identiteedi tähtis osa on armeenia kiri, mille lõi Mesrop Maštotsh umbes 4. sajandil pKr. Armeenia riigi keel on armeenia keel, kuid turistile teeb reisimise mugavamaks, et väga laialdaselt on kasutusel vene keel ning järjest enam kogub populaarsust ka inglise keel. Näiteks oli üks juhus kui taksojuht Jerevanis oskas vaid armeenia keelt ning tänu tänapäevastele nutiseadmetele võttis oma tahvelarvuti välja, trükkis vajaliku aadressi sisse ning liikus siis GPRS-I juhiste järgi. Tänava nimed on nii armeenia kui ka inglise keeles ning nii mõnigi poe nimi vene keeles. Üllatuslik oli see, et näiteks wifi leviala oli peaaegu igal pool. Üldsegi proovib Armeenia tehnoloogiliselt areneda ning neil on välja töötatud oma nutitelefon Armphone. Populaarne mäng, mida iga Armeenlane oskab mängida on male ning samas mängitakse ka muid lauamänge. Selle tõestuseks võib leida Yerevani tänavatelt ja parkidelt erinevaid kujusid ja monumente.




Player of backgammon ehk triktrakk mängijaga skulptuur (Foto:Autor)



Armeenia lipul on esindatud kolm värvi: oranž, punane ja sinine. Punane sümboliseerib mägismaad, armeenia rahva pidevat võitlust olemasolu eest, kristlikku usku, Armeenia vabadust ja iseseisvust. Sinine sümboliseerib Armeenia rahva püüdlust elada rahuliku taeva all. Oranž sümboliseerib Armeenia rahva loovat annet ja töökust. Ka riigilipul punane näitab seda, et ajaloos vaheldusid Armeenia iseseisvusajad autonoomiaga suurriikide võimu all. Armeenia strateegilise asendi tõttu kahe kontinendi piiril tungisid sinna paljud rahvad, nende seas assüürlased, kreeklased, roomlased, bütsantslased, araablased, mongolid, pärslased. 16. sajandil jagasid Armeenia omavahel Ottomani impeerium ja Safaviidide Pärsia. Kristlastena diskrimineeriti armeenlasi Ottomani riigis. Aastatel 1894-1896 hukkus 80 000- 300 000 inimest. Esimese maailmasõja algusega arreteeriti 1915. aastal armeenia intellektuaalid. Sõdurid, kes olid teeninud Türgi sõjaväes, kutsuti sõjaväkke ja lasti maha ning naised, lapsed ja vanurid pagendati Süüria kõrbesse. 1915–1917 toimunud armeenia genotsiidis hukkus 600 000–1 000 000 inimest. Paljud armeenlased põgenesid Venemaa- Armeenia aladele või teistesse Lähis-Ida maadesse. 23. augustil 1990 moodustati iseseisev Armeenia Vabariik. Aastatel 1991–1994 toimus Armeenia ja Aserbaidžaani vahel sõda Nõukogude ajal Aserbaidžaani NSV-le kuulunud Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti alade pärast. Sõja jätkumist näitab ka asjaolu, et 2016. aastal puhkes Mägi-Karabahhi piiril Aserbaidžaani ja Armeenia vahel taas konflikt, mis nõudis kümneid inimelusid. Armeenia sünge mineviku kajastamiseks on Jerevanis võimalik külastada Armeenia Genotsiidimuuseumit. Tegemist üsna õõvastava kohaga, kuid seda külastades laiendasin oma silmaringi  ning tundus uskumatu, et pärast massilist rahvuse hävitamist suudab üks rahvus ikka olla nii positiivne ja areneda järjest avatumaks ja vastuvõtlikumaks turismile.
 

Vaade Jerevanile Genotsiidi muuseumist (Foto: Autor)

Järgnevalt siis mõned pildid peamistest vaatamisväärsustest Armeenias. Yerevanis on üheks vaatamisväärsuseks Republic Square, mis asub siis kesklinnas. Väljaku disainis Alexander Tamanian 1924. aastal. Igal õhtul algusega kell 21:00 toimuvad vee- ja muusikashowd, mis on turistidele üsna vaatemängulised ja kaasahaaravad. Yerevani tänavad on turvalised, enamasti puhtad ning üldjuhul on kesklinnas kõik jalutuskäigu kaugusel. Kuna Armeenia on üsnagi väike, siis minu reisi jooksul oli ööbimine Jerevanis ühes kohas ning tegin siis päevareise Garni templisse, Geghard kloostrisse, Gata festivalile mägedes ja huvi korral ka teised linnad on üsna lähedal. Külastamata jäi veel Armeenia pärl Sevan´i järv, mis on kindlasti mõnus kogemus ilusa suvise ilma korral.
 

Republic Square Jerevanis (Foto: Autor)

Garni hellenistlik tempel (Foto: Autor)

UNESCO maailmapärandisse kuuluv keskaja klooster Geghard (Foto: Autor)

Araratist sai püha mägi kuna legendi järgi saabus Noa Ararati mäele puhkama ning pärast üleujutust istutas esimese viinamarjapõõsa Ararati orgu. Sellest alates sai alguse viinamarjakasvatus ja veinivalmistamine Armeenias. Püha mägi Ararat on siis ümbritsetud püha maaga ning Armeenia on n.ö. emamaa kõigile armeenlastele, kes elavad nii Armeenias kui ka mujal maailmas. Juba ajaloolistest lugudest innustatuna loodi 1877. aastal Yerevan Ararat Brandy-Wine-Vodka Faktory, kus eestvedajaks oli Nerses Tairyan koos Hovhannes Aivazovskiga. Aastal 1899 omandas brändi valmistamisõigused Nikolay Shustov, kellest sai ka kõige tuntum brändivalmistaja Venemaal ja ta jätkas edukat tegevust Armeenias. Tema ajal sai Armeenia brändi tunnustuse Prantsusmaalt ning nimetati ümber konjakiks, kuna vastas konjaki nõuetele ja kvaliteedile. Margar Sedrakyan alustas uut ajajärku konjaki tehases kui W. Churchill esitas tellimuse, et iga kuu jõuaks kastike Noa tehase konjakit Inglismaale. Tänu selle konjaki tuntusele pääses Sedrakyan vangistusest, kuna tema puudumisel tehases langes konjaki kvaliteet. Aastal 2002 taastati tehase töö ning ajalooliselt olulised brändid- konjakid. Nüüd on võimalus osaleda tehases umbes 45-minutilisel tuuril, kus teekond viib läbi väikese muuseumi, maa-aluste käikude ning degusteeritakse nt 93 aastast veini, 10 ja 20 aastaseid konjakeid.



Yerevan Ararat Brandy-Wine-Vodka Factory (Foto: Autor)

Lugusid Armeeniast on palju ning järgnevalt mõned näpunäited, mida jälgida Armeeniasse reisides:

* Eestlastel ei ole vaja viisat Armeeniasse reisides, kuid reisi planeerimisel tuleb jälgida missugused piiripunktid on avatud erinevate riikide vahel.

* Armeenlaste külalislahkus on siiras ja abivalmis ning eestlaste umbusklikkuse võib selles riigis seljatada.

* Rahavahetus on kõige soodsam kas piiripunktides või siis ka suuremates poodides on neil rahavahetuspunktid ning aktsepteerivad ka hea kursiga eurosid. Kindlasti tuleks vältida pankasid, kuna nende tasud palju kõrgemad.

* Enamikes kohtades on kasutusel sularaha ning kaardimakse võimaluse korral ei pruugi kaart toimida, nagu minu Swedpanga kaart ei töötanud ühes riidepoes.

* Kiireim ja lihtsaim viis ringiliikumiseks on takso ning Jerevani piires võib arvestada 600-800 drammi, mis on siis umbes 1-2 eurot, kuna kurss on 1eur on 561 drammi. Tuleb jälgida ka seda, et Armeenia taksodes on taksomeetrid ja enne sõitu võib hinna ka enam-vähem kokku leppida.

* Väljas söömine on soodne ning toidud on maitsvad.

* Internet töötab paljudes kohtades ja on vabalt kättesaadav.

* Kuna riik on väike, siis võib vabalt ööbida ühes kohas ja teha päevareise teistesse Armeenia piirkondadesse.

* Kui järsku armeenlased hakkavad laulma ja tantsima avalikes kohtades, näiteks bussisõidul, siis on see täiesti normaalne ja tuleb lihtsalt kaasa elada, et saada osa sellest rõõmust.

* Külastades kirikuid ja pühakodasid, tuleb väljudes minna selg ees, et austada usku.
 

Gata festival mägedes (Foto: Autor)

Wine House Areni Cave veinide degusteerimine (Foto: Autor)

Viimane päev Armeenias möödus kultuuriliselt kui külastasin Gata festivali Khachik piirkonnas ühe Armeenia noorte grupiga. Gata on traditsiooniline Armeenia magus leib, mis on justkui pärmitaignaga küpsetatud ümmargune kook maitsva täidisega. Teekonnal käisime taaskord erinevates pühakohtades ning viinamarjaistanduses, kus ühes külas on kohalikul ettevõte Wine House Areni Cave. Seal siis degusteerisime erinevaid veine, omanik näitas külalislahkelt oma tegemisi ja sealhulgas ka veinivalmistamise protsessi ning viinamarjapõlde. Gata festivalil oli traditsioonilisi laule ja tantse, kõik külaelanikud olid väljas oma toodetega nt. Gata, veinid, šaslõkk, muud toidud, ehted jne. Tegemist jagus kõigile! Päev oli pikk, aga väärt seda kogemust, kuna noored tantsisid ja laulsid ka bussis!

Selleks korraks lõpetan blogi rõõmsate emotsioonidega. Siiralt soovitan reisides külastada ka kohalikke väiksemaid külasid ja festivale, kuna tavaliselt ei ole nad nii turistlikud ning enamik toodangust ja tegemistest on seotud kohalikega, mis tutvustabki riiki autentsel teel.

 

Mõnusat uue nädala algust!

 

Parimat,

Liis

 

e-mail: liis.k89@gmail.com

Instagram: liis.ki