Nädalavahetuse seiklused Atskuris

Nädalavahetuse veetsin töökaaslase Gaga mahetalus Barbale, mis asub Atskuris. Seal tegelesin maatöödega ning õppisin lähemalt tundma Gruusia külalislahkeid traditsioone. Juba eelnevas postituses mainisin, et ostsin kohalikku kuldkollast maitsvat mett ning plaanin nädalavahetust maal Atskuris. Praegusel ajal on Atskuris elanikke ~300 ja tegemist on ajalooliselt ühe tähtsama ja huvitavama kohaga Lõuna-Gruusias. Küla ajalugu küündib aega enne Kristust ning 1. sajandist pKr. on üks olulisemaid religiooni- ja kultuurikeskusi. Esimene Kristuse kabel tekkis juba 1. sajandil pKr. kui apostel Püha Neitsi Maarja sai oma kristluse edendamise sihtkohaks Gruusia. Püha Neitsi Maarja andis oma ülesanded ja kohustused edasi Püha Andreasele, kes tõi Püha Neitsi Maarja ikooni Iisraelist Atskurisse. Sellest sai siis esimene asukoht Kristuse katedraalile Gruusias. Praegusel ajal võib Atskuris leida 11.sajandist pärit kolme kindluse ja ühe katedraali varemeid. Kindlused märgivad seda, et antud küla oli olulise tähtsusega Gruusia vabaduse hoidmisega keskajal just lõuna suunast tulevate vallutajate suhtes. 16. sajandil langes üks Atskuri keskuses asuv kindlus Ottomani valitsuse alla ning kindlusest sai peamine toetuspunkt türklaste ja grusiinide vahelistes lahingutes. Kindlus oli olulise tähtsusega, kuna asus kivise pinnasega mäeotsas, kuhu oli keeruline vaenlastel pääseda. Umbes aastal 1600 pagendati 200 000 Grusiini Pärsiasse ja asemele toodi siis mitmeid Türgihõime. Umbes aastal 1700 laienes Venevõim ning siis mingi aja jooksul toodi samasse külla inimesi Gruusia teistest piirkondadest, kus olid kehvad loodustingimused põllumajanduseks ja karjakasvatuseks. Nüüd tegelevad allesjäänud kohalikud põllumajandusega, veidi ka turismiga ja nagu ikka väiksemate pereäridega. Atskuris on imeline ümbrus, mis tõmbab paljusid külastajaid. Atskuris lõppeb ka Borjomi-Kharagauli Rahvuspark ning Shepherd´s Trail.



Atskuri kindlus (Foto:Autor)



Atskuri kindlus (Foto: Autor)

Nii ma siis laupäeva pärastlõunal pakkisin oma asjad ja läksin Borjomi bussipeatusesse marshrutkat ootama. Nagu ikka, neil ajagraafikuid ei ole, et siis lihtsalt seisin ja ootasin lõõskava päikese all. Lõpuks küsisin ühe naisterahva käest: "Kas marshrutka ikka tuleb?" Ta noogutas ning marshrutka saabuski õigel hetkel. Jõudsin kiiruga juhile mainida, et Atskuri, sest ega ma täpselt ei teadnud, kus maha hüpata. Seejärel jätkus totaalne grusiinide kihutamine, hea et istme peal püsisin ning järsku nägin mingit bussipeatust ja eeldasin, et Atskuri. Viipasin juhile ja karjusin: "Hei, lase mind siin maha." Marshrutka peatus koheselt ja astusin paarsada meetrit tagasi bussipeatusesse ning küsisin ühelt külamehelt: "Kas on ikka Atskuri?!" Ta vastas peanoogutusega. Mis seal ikka, pidin uskuma, et olen Atskuris. Jätkasin teekonda ning kõndisin juhiste järgi, ületasin Kura jõe silla ja siis sattusin täiesti idüllilisse Gruusia külaellu. Teekonnal kuked kiresid, lehmad kõndisid rahulikult teel, koerad haukusid, külaelanikud olid kuskile varjunud, kuna oli kõige palavam tipphetk päevas. Korraks isegi tekkis tunne, et olen kummituslinnas. Lõpuks tuli vastu veitsa vindine külamees ning tema varjust astus välja ka minu võõrustaja, kellega oli koheselt soe äratundmisrõõm!


Lehmad teel (Foto: Autor)



Õnnelik lehmakarjus (Foto: Autor)

Lehmakarjade vahelt jõudsime kohale vanasse Gruusia talumajapidamisse, kus arendatakse Barbale mahepõllumajandust. Asusime kohe tööle, sest tegemist oli palju ning polnud aega niisama pärastlõunat veeta. Me korjasime õunu, ploome, koristasime talu ümbrust, tegime lõket, et põletada risu ning nautisime niisama maa värsket õhku ja grusiinlikku atmosfääri. Õunad korjasin kõik ära, sest sorteerisin ilusamad moosiks ning kehvematest valmistatakse siis tšatša´t. Lõpuks asusime süüa tegema ja õhtupimeduse saabudes oli aeg lauda istuda. Õhtusöögiks oli ahjus tehtud kana, grusiinide moodi kartulid erinevate maitseainetega ning kolme erinevat sorti tkemalit. Tkemali on Gruusia hapukas ploomikaste, mida tehakse siis kirssploomidest. Meil oli vürtsikamat, mahedamat ja tumedat kastet. Õhtusöögi ehk supra juurde pakuti loomulikult valget koduvein, mida joodi siis lauas tamadani toostimeistri eeskujul. Kuna traditsiooniline supra on laiem teemaga, siis käsitlen toostitamist järgmises postituses! 
 

Õunade jahil (Foto: Autor)

Õunade korje Barbales (Foto: Autor)

Barbale puuviljaaed (Foto: Autor)



Õhtusöök põllult (Foto: Barbale)

Barbale väikeettevõte tegeleb mahepõllumajandusega ning on siis tegutsenud paar aastat. Nende slogan on: "Me toodame tervist". Põllumaa on jaotatud neljaks maatükiks ümber Atskuri küla. Ühel pool küla on kartulid, teisel pool oad, kolmandas kohas tomatid, paprikad ja suvikõrvitsad ning maja ümber on palju erinevaid sorte puuviljapuid nt ploomid ja õunad. Mesitarusid on hetkel kümme ning võttes arvesse ümbruskonna põllumajandust ja loodust, siis kõik on mahe. Eestvedajateks on siis Gaga ja Keti ning enamik ajast proovivad oma jõududega toime tulla. Suuremate tööde puhul käib abikäsi ja võtavad lahkesti vastu kõik külastajad. Ümbrus on uskumatult kaunis ning olles ise koha peal, tekkis selline maalähedane grusiinlik olemine. Kuna suuremaid linnasid lähedal ei ole, siis öösel on taevas kaetud tähistaevaga ning praeguselgi ajal nägin lendavaid tähti.

Sõit kartulipõllule (Foto: Autor)

Pühapäeval meie töö jätkus ja siis korjasin Cornel ehk kontpuu magushapude söödavate luuviljadega marju. Minu jaoks oli tegemist täiesti tundmatu põõsaga ning ka marjad on sellised hapukad, et täitsa sobilikud hapuka moosi jaoks, võib kasutada justkui pohlamoosi asendusena. Aitasin parandada ka aeda, kasutades materjale, mis olid kättesaadavad või eelnevast aiast järgi. Seega polnud vajadust suuremateks investeeringuteks, mis oli siis kokkuoidlik lähenemine. Lõpuks korjasime suurtes kogustes ploome ning ronisime puuotsas nagu ahvid, sest eesmärk oli kõik ploomid kätte saada, mis võimalik. Taaskord jätkus õhtu supraga ning seekord oli rahvast rohkem, söögiks kana ja kala, värske kohaliku talutoodanguga salat ning mõnus pehme Gruusia sai. Söömine algab kätega saia murdmisest, kuna niiviisi on austus saia vastu. Ka seekord ei puudunud ohtralt koduveini ning tooste tuli jumalale, Sakartvelo ehk Gruusiale, lastele, vanematele, sõpradele jne. Kokku oli umbes 10-15 toosti, millest alguse toostid on kindlalt määratletud ning hiljem siis lisanduvad muud. Seekord sõime magustoiduks maitsvat Gruusia arbuusi ning tekkis väike diskussioon, kas grusiinid söövad arbuusi kahvliga või ei, või peab tõesti selle suure tüki kätte võtma ja sööma nii, et oled kuni kõrvuni arbuusine. Igaljuhul võtsime meie kahvlid kätte ning nii mõnigi grusiin ütles, et nemad näevad esimest korda kuidas arbuusi süüakse kahvliga! Nalja saab ka siis kui sa keelest midagi aru ei saa, sest kui inimesed naeravad sinu ümber kõveras, lagistad lõpuks ka ise naeru!

Kontpuu marjad (Foto:Autor)

Kahjuks lõppeski nädalavahetus mahetalus esmaspäeva hommikul kui oli vaja juba tööle jõuda. Ärkasime varakult ja kõndisime läbi alles ärkava Atskuri küla. Taaskord tulid lehmad vastu, päike tõusis ning ronisime Atskuris asuva mäe tippu, kus asub kindlus. Sealt avanes imeline vaade ning kui sellest lummusest selginesime, jooksime marshrutka peale. Sõit oli taaskord äkiline ja hommikune äratus oli hullumeelne, sest marshrutkas üürgas veel gruusia keelne muusika. 
 

Atskuri küla (Foto: Autor)

Mõned nädala näpunäited:

* Supra on täis tooste ja koduveini ning selleks, et mitte väga purju jääda tuleb kuulata oma sisetunnet ja hoida veeklaas ligi. (kasuks tulevad igasugused nipid-trikid)

* Gruusia saia ehk purit tuleb murda, süüa kätega, sest see on austus saia vastu.
* Grusiinidele tuleb külla minna tühja kõhuga, sest kui on söögiaeg, siis laud on lookas!
* Koduvein on tavaliselt erilise maitsega ning tasub proovida, kui traditsioon juba nii ette näeb!
* Grusiinidega suheldes muutub ka kõige tõsisem päev rõõmsaks, kuna juttu jagub neil elavalt palju ning tavaliselt on terve tuba naeru täis!

Nüüdseks olen juba vaikselt taastunud nädalavahetusest. Järgmisteks kordadeks jääb siis pikemalt rääkida lugu supra´st ehk õhtusöögi ja toostide traditsioonist ning ka Gruusia õigeusu kirikust! Aeg möödub lennates ja jäänud on veel kaks kuud! Igapäevaselt päike paistab ning jagub veidi soojustki!

Mõnusat nädala jätku!

Parimat,
Liis

 

e-mail: liis.k89@gmail.com
Instagram: liis.ki





Gurmaanide toidumaa Gruusia

Gruusia toit on mitmekülgne, erinevate maitsetega, värvikas, kohati vürtsine ja igaüks leiab endale kindlasti kõhutäidet. Kahjuks olen siiani üsna vähe puutunud kokku Gruusia toiduvalmistamisega, kuid nii mõneski restoranis olen valinud erinevaid toite, et vähemalt ergutada maitsemeeli. Olen avastanud, et üks peamisi maitsetaimi siin on petersell, mida pannakse igale poole suurtes kogustes. Mõnikord on isegi veidi häiriv, et tavaline kurgi-tomatisalat on peterselli kuhja all. Kohalikus restoranis küsimusele, et mida te soovitate lihavabadest toitudest, tuli kiire ja otsekohene vastus, et sel juhul ei ole Gruusia köök teie jaoks. Sellegi poolest olen leidnud endale alati söödavat, nt. koorene seenesupp, kurgi-tomati salat kreekapähkli kastmega ning erinevad khachapurid või siis lobio.

Chakapuli

Esimene turistile kohane ebaõnnestumine restoranis, toiduga seoses oli chakapuli, mis menüüs pildilt tundus üsna juurviljane roog. Internetist täpselt järgi ei vaadanud, mida see toit tegelikult tähendab ja teenindajalt küsisin, mis seal sees ja vastuseks tuli, et juust. Loomulikult oli pilt illustreeriv ja keelevääratusest tingituna toodi hoopis veiseliha pajaroog chakapuli, millel ei olnud seost juustutoiduga. Maitse üleüldiselt oli maitsev, kuid mitte veiseliha fännina suutsin vaid juurvilju veidi maitsta ning kahjuks jäi kogu liha järgi. Peterselli oli ülipalju ja lõpuks isegi juurviljad tundusid liiga "kanged". Pärast sellist kogemust olen kindla peale välja läinud ja tellinud khachapuri´t, mida õnneks on väga palju erinevaid valikuid ning valmistamisviis sõltub piirkonnast. Khachapuri on siis traditsiooniline Gruusia toit, mis lihtsa kirjelduse järgi  on täidetud hele "leib". Järgnevalt siis mõnest maitsvamast khachapuri liigist. Imeretian khachapuri on ringikujuline ja sees on juust ning tegemist kõige tavapärasemaga. Adjarian khachapuri on paadikujuline, mille sisuks on juust ja seda serveeritakse toore muna ja või tükiga keskel. Esialgu tundub üsna hirmutav, kuid pärast maitsmist võin öelda, et adjarian khachapuri on täiesti söödav ja kindlasti tehakse erinevates kohtades veidi teistmoodi. Ossetian khachapuri ehk Khabizgini on täidetud peenestatud kartuliga, kus lisaks sees veel hakitud juust. Mulle endale meeldib kõige enam ikka traditsiooniline juustuga khachapuri või siis olen proovinud ka spinati ja peediga.

Khachapuri peediga

Retsept, mida ise kodus järgi proovida:

Järgmisena olen viimasel ajal üsna palju söönud Mchadi´t ning jagan selle retsepti, sest tegemist üsna lihtsa söögiga, mida saab süüa nt. erinevate salatitega. Ise avanes võimalus seda küpsetada eile töö juures, kui meil oli taas ühine lõuna.

Toiduained:

400g maisijahu (eelistatult valge)

1/4 teelusikas soola

1 klaas külma vett (arvestada, et võimalusel lisada rohkem vet, kui märgitud, sest sõltub jahust)

Sõltuvalt piirkonnast lisatakse ka veidi Gruusia juustu- vastavalt maitsele.

 

Alusta sellest, et jahu on kausis ootel, riivi sisse juustu ning lisa veidi soola. Kuid pea meeles, et vastavalt juustu soolasusele vähendada lisatava soola kogust. Seejärel tuleb kõik kokku segada. Tainas ei või olla vesine vaid selline mõnus, millest oleks hea vormida siis pätsikesed. Pann tuleb ajada õliga ülikuumaks, vormid väikesed pallikesed ja kuju poolest teed siis väiksed koogikesed. Suurust on hea vaadata selle järgi, et perenaise pihku ära mahuks. Borjomi piirkonnas on nad rohkem pikliku kujuga. Kuid kui on soovi, võivad ka ümmargused olla. Kui pann on kuum, täida pann nende pätsikestega ning lase küpseda ühelt ja teiselt poolt kuni on mõnusalt pruunikad. Umbes 6-7 minutit. Valmis  Mchadi´d on esialgu kuumad, et tuleb lasta veidi jahtuda ning on koheselt valmis söömiseks. Võib serveerida koos salatiga või mõne kastmega ning niisama nautida seda head maisileiba. Traditsiooniliselt süüakse lobio´ga ehks siis ubade ja juustuga. Alloleval pildil siis näide minu Gruusiapärasest lõunast. Lihtne, aga maitsev!

Mchadi värske salati ja Gruusia juustuga

Nagu mulle hommikul öeldi, et kui juba teed ja oskad teha teistele süüa Gruusias, siis oled n.ö. perekonda vastu võetud. Seega eilse küpsetamisega jõudsin sammukese lähemale grusiinidele. Hommikul küpsised kohvi kõrvale ning nii see päev algabki siin Gruusias! Kuna tegelikult siinsete toitude valik on üsna kirju, siis järgmisteks kordadeks jääb ka paar retsepti! Loodetavasti avaneb veel võimalusi, et kokata grusiinidest perenaistega.

 

Mõnusat nädala jätku!

Tervitades,
Liis

e-mail: liis.k89@gmail.com
Instagram: liis.ki
 

Sõidutee ületamise rõõmud ja mured

Iga päev tuleb meil ületada üsna tiheda liiklusega maanteed, mis jääb täpselt külastuskeskuse juurde. Siin on ka ülekäigurada, kuid tegelikult kunagi me ei kasuta seda, sest juba kolme nädalaga olen õppinud, et pole mõtet. Kui oodata ülekäigurajal auto peatumist, siis jääbki tee ületamata. Mõnikord on küll liiklus tihe ja üsna keeruline jõuda teisele poole teed. Gruusias on lubatud sõita 60 km/h külades ja siis maanteedel 90 km/h. Enamikel juhtudel tundub, et kiirused on palju suuremad ning igal sammul tuleb ettevaatlik olla. Üks päev ületasime ülekäigurada, täpselt Borjomi keskuses, olime keset teed ja järsku kihutas takso mööda, isegi ei vaevunud veidi hoogu maha võtmast ja olime üsna pettunud, sest lisaks kihutamisele veel umbes signaalitas, et mis te passite tee peal. Eile tööle tulles oli tee täiesti tühi ja olin juba keset teed kui auto sõitis täpselt nina eest umbes 100-ga. Seega loomulikult tuli ta kurvi tagant kiiremini kui ma teed jõudsin ületada, kuid õnneks taipasin astuda kaks sammu tagasi ja jätkasin oma igahommikust sprinti ühest teeservast teise.

Stiilne veoauto teel



Alguses oli häiriv, aga nüüd olen juba vaikselt harjunud, et koguaeg on keegi, kes signaalitab. Autod signaalitavad kui sõidavad üksteisest mööda, näevad tuttavaid või tahavad võita kahe võõramaalase tähelepanu. Tavaline on, et samal ajal teeb möödumist kaks autot, nii et ühes reas, ühes sõidusuunas on siis kolm autot, millele lisaks siis mõnikord ka vastutulev auto. Sageli on ka seda, et teeservas lihtsalt peavad kaks autot kinni, ajavad paar sõna juttu ning sõidavad edasi. Loomulikult ei ole teeservad nii laiad, et kaks autot mahuks, vaid nad juba blokeerivad osa teest. Kuigi liiklus on parempoolne, siis kohtab ka palju parempoolseid autosid, kus juht istubki paremal pool. Sellest probleemist on juba kirjutatud paar aastat tagasi Gruusia meedias. Parempoolseid autosid on palju, kuna odavam on transportida sisse Jaapani autosid, kui Euroopa omasid. Harjumatu on veel see, et politsei ja kiirabi autodel põlevad vilkurid ja mõnikord ka karjuvad valjuhääldiga, et politsei tuleb. Reaalselt see ei tähenda, et kuskil midagi juhtus, vaid politseauto annab märku, et sõidab teel.


Transport Marelisis

See nädal alustasin taas ka jooksmisega, sest igapäevaselt harrastan muidu ikka Eestis sporti teha. Treeningud toimuvad hommikuti, sest siis on mõnusalt jahe 14-16 kraadi ja õhtuti tavaliselt veel väga palav. Juba klimaatiliste tingimuste tõttu on parim aeg aktiivseteks tegevusteks, kas hommikul vara või siis hilja õhtul. Endal võtab uue elukorraldusega harjumine aega, mistõttu mõned nädalad on unerežiim olnud häiritud. Kuid nüüd on hommikusel ärkamisel ka lisandväärtus, kuna eesmärk on osaleda Tbilisi poolmaratonil, mis toimub siis 22. oktoobril. Tbilisi poolmaratoni on korraldatud aastast 2012 ning seetõttu ei ole jooks veel väga massiürituseks kasvanud. Minu osavõtutasu oli taskukohase hinnaga, kuus eurot poolmaraton ehk 21, 0975 km. Nad pakuvad 10 km jooksu ja poolmaratoni ning minu sakslannast kaaslane otsustas ka minu eeskujul ja ühiste treeningute nimel võistelda 10 km jooksus. Olemegi siin kandis üsna kuulsad ja kummalised, sest meie n.ö. tervislikku eluviisi on märgatud ning oleme nii mõnigi kord olnud motivatsiooni allikaks. Praegu siin ongi eesmärk süüa nii palju värskeid puu- ja juurvilju kui võimalik. Kõik on maitsvad ning isegi maitseaineid kasutame vähem, suhkurt mitte üldse ja soola-pipart aegajalt.

Värske menüü aiasaadustega

Värske mesi

Grusiinist töökaaslane tegeleb mahetalumajapidamisega ja millalgi ehk satume talle külla, kuid maitsmiseks juba sain kohalikku mett. Sellest on plaan ka mõnes teises postituses täpsemalt rääkida, kui lõpuks on aega tutvuda kohaga ja mahetalu tegemistega. Mesi on oluline teema, kuna Borjomi lähedalt leiti maailma vanima mee jäänused, mis pärinevad siis umbes 5500 aasta tagusest ajast. Antud piirkonna mesi on väga rikkaliku koostisega, kuna loodustingimused on ülihead. Hetkel väga spetsiifikast ei räägi, sest enne tuleb töökaaslasega teha intervjuu ning tutvumisring tema tegemistega. Loodetavasti avaneb võimalus selleks varsti, sest käes on ka ju saagikoristus ning ehk õnnestub veeta nii mõnigi vaba hetk grusiinidega põllul tööd tehes.

 

Mchadi- Gruusia maisileib

Järgmiseks korraks on eesmärk koguda paar Gruusia toitude retsepti, mille siis panen siia kirja. Meie elukorraldus on olnud hetkel selline, et kahjuks pole olnud võimalik koos grusiinidega kokata. Samas tööl on lõunasöögiks pakutud värsket Mchadi´t ehk Gruusia maisileiba, mis on just pannilt võetud. Ka restoranide valikul on Borjomis üsna kehva, sest on suunatud turistidele ehk siis Euroopaliku stiiliga ja Gruusia toitudega või siis on teenindus nii kehva ja ümbrus üsna jama, et saaks maha istuda ja toitu nautida.

 

 Mõned näpunäited Gruusia elust:

* teeületus toimub sealt, kust ise tahad ja ei saa kunagi kindel olla autode peatumises;

* operatiivautode tuled vilguvad koguaeg ja see on vaid tähelepanu äratamiseks;

* kui satub parempoolne auto, siis ei tasu unustada, et liiklus on ikka parempoolne ning siin lihtsalt ongi mõlemat liiki autosid väga palju;

* Facebook on populaarne koht, mida kasutatakse üsna laialdaselt ka töö juures;
* inimesed tunnevadki huvi üksteise tegemiste vastu, et siis tuleb lihtsalt olla avatud, heatahtlik ja jutukas.

NB! Üks huvitav fakt on, et minu perekonnanimi Kivila on üsna sarnane gruusia keelse sõnaga კივილი - kivili, mis tähendab siis karjuda. Perekonnanimi ja eestlaslik rahulik olemus ei lähe küll kuidagi kokku, aga vähemalt on mingi ühine seos! Karjumise asemel proovin rohkem naeratada! ;)

Pöidlad püsti ja naeratus suule

Kolme nädala jooksul on täna esimene päev, kui kallab vihma. Mõnus oli ärgata vihmasabina ja vaikusega, kogu küla oli vaikuse lummuses. Teekond tööle oli märg ja veel märjemaks muutus kui kihutavad autod sõitsid veelompidest läbi. Õnneks üks autojuht näitas suunatuld ja sõitis meist mööda kaugemalt, mis näitab, et igas päevas on üllatusi ja rõõmsaid hetki!

 

Tervitades,

Liis

 

Küsimuste ja mõtete korral võib vabalt jätta kommentaari või kirjutada e-mailile:

liis.k89@gmail.com

Aegajalt lisan pilte Instagram´i: liis.ki