Rongisõit grusiinidega ning külaelu võlud

Kaks päeva viibisin Borjomist eemal Kharagauli piirkonnas ja Marelisi külas. Minu kaaslaseks oli Sophie, kuna tegemist oli ka tööreisiga. Me asusime teele hommikul vara umbes kaheksa ajal, sest marshrutka täpset aega ei olnud, kuid oli info, et väljub üks kord tunnis. Meil vedas ja pilgeni täis marshrutka just startis. Sel korral oli üsna pingeline sõit, sest nii mõnelgi grusiinil läks süda pahaks. Mind ennast aitasid taaskord ingveritabletid. Jõudsime üsna kiiresti Khashurisse ja selleks, et rongiga edasi liikuda, pidime kõndima paar kilomeetrit linna teise otsa. Jalutuskäik kulges mööda üksikuid ja kärarikkaid tänavaid, teele jäid kodutud kassid ja koerad, pingsalt jälgivad grusiinid ning erinevate pagariäride värskete saiade lõhnad. Tegemist on üsna ebahariliku kombinatsiooniga, mis tekitab samas erilise tunde. Teekond viis lõpuks ka ühte Gruusia kirikusse, kus oli hommikupalvlus ja nii me lihtsalt istusime väljas puu all, puhkasime jalga ning meid ümbritses korraks rahu ja vaikus linnamürast.

Kortermaja Khashuris

Rongijaamas otsisime reisiplaani ning oh üllatust, tegemist oli täiesti gruusia keelse tablooga, kus vähemalt arusaadavad numbrid. Aga kuidas kellaaegu õigete linnadega kokku viia, kui gruusia keel on justkui hiina keel. Nii me siis pidimegi küsima ja õnneks oli inglise keelt rääkiv naisterahvas piletimüügis, kes toonitas, et Kharagaulisse läheb vaid üks rong päevas! Rongi oodates ei saanud loomulikult aru, kust meie rong väljub, kus peaksime ootama ja missugune rong üldse on meie oma. Järsku muutus rongijaam justkui sipelgapesaks, kõik kiirustasid ja trügisid, kiiruga jõudsin kellegi käest küsida, kas õige rong Kharagaulisse ja ootamata vastust, olime juba rongis. Vagunis olid kuuekohalised boksid ja istusime koos ühe grusiinlannaga. Enne rongi sisenemist korjati piletid ära ja siis istusid ja närveerisid, kas üldse õige rong. Lõpuks üks kupees olev töötaja tervitas meid ning kinnitas, et jah rong sõidab Kharagaulisse. Kohe tekkis vabam tunne ja asusime suhtlema oma kaasreisijaga vene ja inglise keeles ning nautisime oma sõitu. Meenusid kohe lapsepõlve mälestused, kui sai ka selliste vanemat tüüpi rongidega sõidetud! 

Khashuri rongijaam

"Georgian railway"- Gruusia raudtee

Rongisõit kulges üsna aeglaselt ja tegelikult hiljem öeldi, et see rong oli veel kõige kiirem siin kandis. Kuna rongides ei teadvustata, mis peatus järgmine, tuleb ise siis aega arvestada ja õigel ajal siis rongist maha hüpata. Õnneks rongimeeskond teadis, et tahame Kharagaulisse minna ja enne peatumist tuldi ilusti ütlema, et teie peatus nüüd. Kharagaulis külastasime siis Borjomi-Kharagauli rahvuspargi teist külastuskeskust. Veetsime seal mõned tunnid ning külastasime ka just avatud uut kohvikut. Tegemist oli Pariisi teemalise kohvikuga, sest omanik oli väga palju reisinud Euroopasse ning armunud eriti Pariisi. Igaljuhul saime jutud räägitud ning oli aeg taas rongile minna, et järgmisse väiksesse külla Marelisisse jõuda. Käisime enne poest läbi ning nagu külapoed ikka piiratud valikuga, siis olid saadaval lihatooted nt vorstikesed, sai, konservtooted ja siis maiustused. Mis mul ikka muud üle jäi kui osta paar vorstikest (mida tavaliselt kunagi ei tee), hapukurki ning saia. Lihtne söök lihtsas kohas ja mõnikord tuleb oma menüüd muuta vastavalt võimalustele! Hapukurk oli maitsev!


Kharagauli linnake

Põnevam osa algas siis kui reaalsuses jõudis kohale, et Marelisi külla jõudmiseks pidime rongijaamast kõndima umbes 40 minutit. Meid saatsid mäed, jõe vulin, ilusad vaated, koju kiirustavad lehmad, mõningal juhul ka lehmakoogid teel ning teatud maa tagant uudishimulikud kohalikud. Info levis nagu kulutuli ja lõpuks oli terve meie majaesine kohalikke täis, kes tahtsid gruusia keeles rääkida, proovisime vene-inglise segust ning mõni külaline proovis suhelda ka haukudes. Minu esimene reaktsioon tänaval jooksvatele metsikutele sigadele oli, et kas tõesti sead teel. Meie majake oli sooja voodikohaga kuid ilma WC ja duššita, nii et pidime käima alles ööpimeduses metsas ja pealambiga. Ööseks tuli meid valvama külakoer, kes oli lihtsalt ülirõõmus meid nähes ning hommikul vara oli taas platsis. Öö möödus rahulikult ja hommikul ärkasin selle peale, et tänaval liikusid juba lehmad kelladega ning karja aeti karjamaale. Karjused liikusid ringi hobustega ning ühega isegi sain veidi jutule kui ta eelneval õhtul hobust rakendas ette. Selle sama hobuse jättis ka meie kõrvale aedikusse ööseks hoiule, kes aegajalt sahistas põõsastes ning siis küsisime üksteiselt, kes seal, mis seal on. Lõpuks taipasime, et seesama hobune.

Kes otsib, see leiab kohaliku lehma pildilt

Teadmata päritolu ja nimega sõber "Muki"

Marelisi küla

Sead ristteel

Järgmine päev algas hommikusöögiga ning läksime Marelisist algavate matkaradadega tutvuma. Samal ajal juba tekkisid- arenesid ideed loodushariduslike programmide läbiviimiseks samal rajal. Esimesed paarsada meetrit kõndisime koos sigadega, kes lihtsalt jooksid sinna kuhu tahtsid ja olid lihtsalt vabaduses. Teekond kulges mööda jõe kallast ning üks hetk pidime ületama selle sama jõe. Hetkel ongi probleemiks see, et matkaradadel on umbes 13 jõe ületuskohta ning enamikel ei ole turvalisi sildasid, mida turistid saaksid ületada. Seetõttu on tegelikult hetkel antud matkarajad suletud külastajatele, samas kui huvi veidi ekstreemsusi ja põnevust jahtida, siis miks mitte. Loodus on kaunis! Meist möödusid karjused ja pargivahid ning kõik olid vanad sõbrad.


Ületamas silda

Kohalike veisetransport

Teekond kuni esimese pargivahtide majani sai tehtud ning tagasitulek möödus lennates. Pakkisime oma asjad ja asusime varuga raudteejaama poole teele. Mingi osa oli juba kõnnitud kui meist möödus ATV-ga üks kohalik, kes pakkus sõitu ja viis meid rongijaama. Seal võttis meid vastu umbes 10-15 grusiini, kes kõik asjatasid seal tarkade nägude ja oma mehelike juttudega. Saabusime uhkelt täpselt rongijaama ette ning kogu rongijaam jälgis meid, et kuhu lähme ja mis teeme. Istusime maha, saime piletid ostetud ning siis kamba peale otsustati, et üks noor grusiin peab tulema meiega google translate´i kaudu suhtlema, et nad saaksid teada kuhu lähme ja kust tuleme! Huvitav elu seal rongijaama ees. Koerad põõnasid rahulikult, mõnikord mõned karjumised üksteise peale ning lõpuks üks töötaja tuli ja ütles, et Khashuri.... tulge minuga ja näitan, kus teie peatus. Viis meid peatusesse ja nii siis ootasime rongi. Esimesel päeval oli ka selline juhus, et arutasime rongis vaikselt, millal küll tuleb meie peatus kui juba grusiin minu kõrval kuulis vestlust ja jagas ise oma vabast tahtest infot, et kaks peatust veel ning ütles meile kui pidime siis maha minema. Sellised väiksed külalislahked žestid muutsid selle kahe päevase reisimise kohe mõnusamaks.


Ootus rongijaamas

Rongisõit möödus lennates, Khashuris saime jällegi sujuvalt marshrutkasse ja lõpuks olime tagasi Borjomis. Eilsest õhtust on ka üks lugu, mis kirjeldab kui kirju maailm on. Läksin ostma banaane oma tavapärasest kohast eemal ning küsisin, et kui palju banaanid maksavad. Ütles neli larit kilo, siis mõtlesin, et no jah. Muidu nagu saab kolmega. Kaal näitas täpselt nelja larit ja müüja lihtsalt vaatas mulle otsa ja küsis viis larit, ütlesin, et EI, tänasin ja kõndisin minema. Seejärel läksin ikka ühe teise naisterahva juurde, kelle juures juba olen püsiklient ja saame kenasti vene keeles räägitud ning vahest saab nalja ka. Tema banaanide eest maksin kolm larit!

Mõned tähelepanekud elust enesest:

*selleks, et kurvilistel teedel ellu jääda on hea looduslik alternatiiv võtta enne sõitu paar ingveritabletti ja nii väheneb halb enesetunne;
*grusiinid aitavad nii palju kui oskavad ja sageli isegi keelebarjäär pole takistuseks;
*kui grusiinid kutsuvad sind näiteks kohvikusse või oma koju, siis nemad alati hoolitsevad külalise eest ja tahavadki hoolitseda, et arvete pooleks tegemist esineb üsna vähe, kui ei ole varem kokku lepitud;
*rongis ei öelda peatuskohta, mistõttu tuleb eriti valvel olla oma peatuse osas või siis küsida grusiinidelt;
* väikestes kohtades ja isegi Borjomi suuremates poodides on parem arveldada väiksemate rahatähtedega, sest sageli ei pruugi olla kassas piisavalt raha;
* Gruusia toidud on maitsvad ning võimalusel proovida lisaks värsketele andidele ka traditsioonilisi toite.

Loodan, et ka seekordsed vahetud emotsioonid ja juhtumised pakkusid veidigi põnevamat lugemist. Eesmärk oli kirjeldada oma lühireisi kogemust turisti seisukohast:  Kuidas jõuda punktist A punkti B ning mis kõik võib ees oodata kui turist satub suuremast linnast väiksemasse külla. Järgnevad postitused taaskord veidi laiema teema valikuga.

Mõnusat nädala jätku!

Tervitades,
Liis

e-mail: liis.k89@gmail.com
Instagram: liis.ki
 

 

Uudistamas Vardzia koopaid Akhaltsikhes

Juba kaks nädalat olen töötanud Borjomi-Kharagauli rahvuspargis, mis asutati 1995. aastal ja oli esimene rahvusvahelistele standarditele vastav rahvuspark Gruusias. Rahvuspark asub kesk-Gruusias ning katab 85 083 hektari suuruse maa-ala. Administratsioon ja külastuskeskused on Borjomis ja Kharagaulis. Looduspark pakub ühe kui ka mitmepäevaseid matku: jala, hobusega, mägijalgratastega ja talvel lumeräätsadega. Kokku on koostatud kaksteist rada, mis on tähistatud värvikoodidega, et looduses oleks kergem liigelda. Matkamisel on abiks piirkonna kaart ning radadel leiduvad erinevad peavarju pakkuvad hütid, piknikuplatsid, puhkealad ja lõkkekohad. Matkavarustust on võimalik rentida ka täitsa sümboolse summa eest külastuskeskusest. Kuna rahvuspargi loodus on mitmekülgne, siis sellest kirjutangi mõnes järgnevas postituses läbi oma isikliku kogemuse.

 

Igapäevaselt on teekond kodust tööle umbes 20 minutit ja jalutuskäik kulgeb mööda Kura jõe kallast. Teekonnal kohtan kihutavaid autosid, tööle kiirustavaid inimesi, rahulikult kulgevaid turiste, tee-ehitus käib ootamatult iga nurga peal ning mõnikord isegi autod peatuvad ja uudistavad, et kes on need uustulnukad siin Borjomis. Lisaks loodushariduslike programmide koostamisele saime veel ühe tööülesandena juurde ekspositsioonisaali ümber disainimise, et muuta seda külastajasõbralikumaks. Siinkohal saan kasutada oma turismivaldkonna ja klienditeeninduse kogemusi ning teadmisi. Enamus ajast istume kontoris ja sageli on meil kõigiga ühised lõunad. Väga tavaline, et kogu kontor jagab ühist lõunat, vesteldakse erinevatel teemadel ja lihtsalt nauditakse hetke. Kõik jutud saavad räägitud kohvitassi taga! Järjest rohkem  saab selgemaks, mida vastuvõttev organisatsioon- Borjomi-Kharagauli rahvuspark- meilt ootab.





Borjomi-Kharagauli rahvuspargi külastuskeskus

Tööst vaba aeg möödub puhates, süüa tehes või siis ka Gruusia erinevate piirkondadega tutvumisega. Üle-eelmisel pühapäeval sõitsin Borjomist välja Akhaltsikhe ja Vardzia piirkonda, mis on kultuuriliselt ja ajalooliselt märkimisväärne piirkond. Teekonna võtsin ette tšehhitari Jitkaga, kellega tutvusin Borjomis Bergi restoranis, kuna sattusime istuma samasse lauda. Ta külastas Gruusiat juba kolmandat korda ning kogenud turistina oskas rääkida huvitavaid lugusid Gruusiast ja Tusheti piirkonnast. Nii meil tekkiski plaan sõita bussiga Borjomist Akhaltsikesse, mis kestis siis veidi rohkem kui tunni. Tegemist oli suure bussiga, nii et ei pidanudki väga oma koha pärast võitlema. Ühes bussis ja sageli ka marshrutkas saab tööd kaks inimest: bussijuht ja piletimüüja. Esmalt istud bussi, jagatakse kohad ja kui marshrutka täis, siis asub teele, hoolimata sellest, et on graafikust ees või maas, sest kõik kohad peab täis saama ja rohkemgi veel. Seega istudki 30 kraadise palavusega ja ootad, teadmata aja. Igaljuhul jõudsime Akhaltsikhesse ja oma vabast päevast hoolimata võttis taksojuht Kishvardi meid peale, kes oli juba Jitka tuttav. Tšehhitar oskas rohkem vene keelt kui mina ja nii nad vestlesidki maast ja ilmast ning taksojuht Kishvardi rääkis kohalikke lugusid inimestest, piirkonnast ning veinikasvatusest. Liiklus oli hullumaja, teed auklikud, kaugusest paistsid türgi mäed ning Armeenia piirini oli vaid paarkümmend kilomeetrit. Esialgu taksojuht hinda ei öelnud, et istuge taksosse ja sõidame. Tavaliselt tuleb ikka hind kokku leppida ja üle küsida, sest vastasel juhul võib hind järsku tõusta. Antud juhul Jitka usaldas taksojuhti ning sisetunne ütles, et tegemist on ausa taksojuhiga. Neil ju mingeid taksomeetreid  pole ja kõik käib siis vastavalt taksojuhi äranägemise järgi.



Taksojuht Kishvardi ja mina

Esimene sihtkoht oli siis Vardzia, mis on koobaslinn Lõuna-Gruusias. Koobastik asub Erusheti mäe sees, Kura jõe vasakul kaldal 900m pikkuselt, 50m sügavuselt ning 13 erineval tasandil. Peamine ehitus toimus 12nda sajandi teises pooles, kui Vardzia rajati Gruusia kuningriigi valitseja Giorgi III käsul kindluseks ja sõjaliseks kompleksiks. Giorgi III tütre Tamari poolt muudeti see usuliseks keskuseks 1185. aastal. Vardziasse rajati klooster ja kloostrist kasvas välja 50 000 elanikuga linn, kus mitusada eluks vajalikku ruumi. Vardzias kirjutati ka raamatuid ning keskajal oli koobastik varjupaigaks sissetungijate ja vallutajate eest. 1283. aastal hävitas võimas maavärin koobaslinna välimuse. Kompleksi keskuseks on tänapäevalgi tempel, mille seintel vanad freskod. Nüüdseks on koobastik muudetud vabaõhumuuseumiks ning koobasteni viib mööda kurvilist teed ka spetsiaalne marshrutka peamisest parklast. Sõit on lühike ja maksab umbes 2 larit, aga palava päeval on üsnagi soovitav kasutada seda võimalust. Koobastikus ringiliikumist hõlbustab audiogiidi rentimine. Koobastikku kirjeldavad ehk paremini järgnevad pildid:



Vardzia koopad kaugusest



Vardzia koopad

 



Vardzia koobastikus liikumine



Vardzia koobaslinnak

Pärast koobastiku külastust oli juba käes pärastlõuna ning lehmad, veised, lambad liikusid teedel rahulikult koju. Seetõttu tuligi meil lehmakarjade järgi siis oodata. Akhaltsikhes on ka veel tegelikult Rabati kindlus-kompleks, mis on nüüdseks taastatud ja turistidele avatud. Kahjuks seekord ei jõudnud enam ajaliselt väga ringi vaadata, sest külastasime ka ühte mungakloostrit. Tegemist oli Sapara mungakloostriga, mis asub Akhaltsike linnakese lähedal kõrgel mägedes. Klooster eksisteerub alates 9ndast sajandist. Asub väga kaunis kohas looduse keskel ning vaade on imeline mägedele. Seal ümberringi saab niisama kõndida, kuid kirikusse sisseminekuks tuli endal õlad katta ja pikk seelik selga panna. Kirikus on säilinud suursugused maalingud ja 17. sajandil laienenud Türgi poliitika tõttu Samtskhe piirkonnas tehti klooster kahjuks väärtuslikes ikoonidest ja varandusest tühjaks. Sellegi poolest on seal ringi liikumas praegusel ajal mungad, õhkkond on küll rahulik-vaikne, kuid kultuurihuvilisena oli meeldiv saada osa sellisest elukorraldusest.





Sapara mungaklooster





Vaade mägedele

Päev lõppes Akhaltsikes, kuhu taksojuht viis meid tagasi. Tegemist oli väga abivalmi taksojuhiga, kes oma vabast ajast sõidutas meid ringi ja tutvustas Lõuna-Gruusiat. Päeva lõpetuseks ostis veel kummalegi jäätised, sest istusime juba kuumas marshrutkas, et asuda koduteele. Päeva taks oli kokku 95 larit, mis on siis umbes 33 eurot kahe inimese peale. Minu pühapäevani transport kõik kokku Borjomist Vardziasse ja tagasi läks maksma umbes 20 eurot. Hind sisaldas veel jäätist, värsket vett Kishvardilt ning kohalikke lugusid piirkonna kohta. Selle teekonna jooksul jõudsin tõdemuseni, et kui kaunis mägine maa ikka Gruusia on ning tekkis tunne, et tahaks veel rohkem avastada.

Oma kogemuse põhjal mõned tähelepanekud:
* taksojuhte on murdu, kuid tuleb usaldada oma sisetunnet ning valida taksojuht, kes tundub aus ja õiglane;

* enne taksosõitu tuleb hinnas kokku leppida ja sõidu lõppedes siis jääda selle sama summa juurde;
* marshrutkat tuleb kasutada siis kui aeg ei ole nii oluline, sest iialgi ei tea, mis kell väljub;

* siin on üksinda elava inimese paradiis, sest poest saab kõike, peaaegu kõike osta lahtiselt ja vastavalt enda tarbimisele: suhkur, pähklid, vorstikesed, WC-paberi rull, isegi erinevad hügieenitooted jne;

* igapäevaseid eluks vajalikke tarbeesemeid on mõtekas osta väikestest pereäridest, kus neil on minilettidel hiigelsuur valik, mis enamikel juhtudel suurem kui marketis;

* gruusias pikemalt reisides ja võibolla isegi mitmeid kordi, siis on mõtekas soetada kohalik number, sest hinnad on odavad numbri kohta;
* enne pühasid turule minek tähendab seda, et hinnad on kaks korda kallimad kui tavaliselt, nii et tuleb hoiduda pühadest.

 

Nädalavahetuse üks huvitav seik, et kui igapäevaselt Eestis olen harjunud pesumasinaga, siis siin Gruusias ei ole mul sellist luksust. Nädala jooksul kogutud riided pesin kausis, mitmeid kordi läbi loputades ning riputasin siis teiselt korruselt välja üles tänavale. Vaatepilt oli vähemalt kirju, päike kuivatab hetkega ning eks riietelt alguses ikka tilgub mõni veepiisk alla, siis kõik teevad nii ja keegi ei saa ka siis pahaks panna!



Pesupäev Gruusias

Avastamisrõõmu jagub igaks päevaks ning uuel nädalal külastan Kharagauli külastuskeskust ja seejärel tuleb postitus rahvuspargi flooras, faunast, matkaradadest ja sellest, miks üldse võiks külastada Borjomi-Kharagauli rahvusparki. Lisaks sellele on veel paar lugu ootel, näiteks kindluste vallutamisest Borjomis. Eelmine nädal oli meil ka siin suur tulekahju, mis õnneks meie rahvusparki ei küündinud, kuid kõik siinsed jõustruktuurid olid abis ning lennukid saabusid Türgist, Armeeniast, Aserbaidžaanist ja isegi Valgevenest. Kaugusest nägime vaid suitsu, tuhk jõudis tuulega meieni ning mõningatel hetkedel suitsune lõhn isegi lämmatas. Metsatulekahju ühendas kogukonda ning pani mõtlema rohkem sellele, et kuidas ikkagi käituda looduses seda säästvalt ja hoidvalt. Kas tegemist on inimeste hooletuse, teadmatuse või siis ükskõikse suhtumisega?!

Suitsune Borjomi

 

Uute lugudeni ja tegusat nädalat!

 

Tervitades,

Liis

e-mail: liis.k89@gmail.com
Instagram: liis.ki

Eluolu Borjomis

Minu koduks on siis kolmeks kuuks 10 540 püsielanikuga Borjomi, mis asub Samtskhe-Javakheti regioonis. Keskajal asus Borjomi Tori provintsis ning oli oluliste lääne, ida ja lõuna teede ristumiskohaks. Borjomi ümbrusesse on rajatud mitmeid kindluseid nt Gogi, Petra ja Sali, mis tänapäevalgi paistavad võimsalt kaugustesse, kuna asuvad mägede jalamil. Kuurortlinna alguseks võib lugeda 1820ndaid kui Venemaa annekteeris Gruusia ning enne seda juba 1810ndatel saatsid siia oma sõjaväe. Borjomi tuntus ravikuurordina kasvas Mikhail Vorontsovi tegevusega kui ta rajas siia oma suveresidentsi. Seejärel kasvas tuntus ka Borjomis leiduvast mineraalveest, millel arvati olevat raviomadused ning Borjomist sai n-ö Kaukasuse pärl. Nõukogude ajal kasvas siin sanatooriumide arv ning kahjuks 1968. aastal hävis linn suures osas üleujutuse tagajärjel. Alates 2000ndatest on siinne turism taas tõusujoones ning külastajate arv Borjomi piirkonda järjest kasvab nii sise- kui ka välisturistide arvelt. Kohalikus linnapildis kajastub selgelt, et rahvast on palju, infrastruktuur ei jõua suveperioodil järgi ning hinnad on kõrgemad kui ehk mõnes teises Gruusia külakeses. Sellegi poolest toimub pidev areng ning kohalikel on soov pakkuda turistidele erinevaid võimalusi ja teenuseid.


Borjomi keskus

Eelmise nädala jooksul kogesin korduvalt, et mida põhjustavad suveperioodil piirkonda külastavad turistide massid olmetingimustele. Töö juures Borjomi-Kharagauli rahvuspargis kõikus elekter, mistõttu konditsioneer ei töötanud ning istusin siis 34 kraadiga umbses ruumis ning samal ajal oli ka Interneti kiirus üliaeglane ja töös tuli lihtsalt kulgeda. Külas oli meil poolteist päeva vesi ära ja higisena koju jõudnuna võtsin siis kotist niisked salvrätid, millega värskendasin ennast. Kuna minu elukoht on täpselt Borjomi Palace hotelli kõrval, siis vesi jõudis meile tagasi varem kui teisel pool küla. Prügimajandus on esmapilgul üsna kehvasti kontrollitud, kuid kuulsin, et suveperioodil käib külas prügiauto ühe korra asemel kahe nädala jooksul hoopis kaks korda nädalas. Seetõttu ongi minu kodukant enam-vähem korras. Prügi muidugi tekib palju, sest kõik pannakse kokku ühte prügikasti.



Vaade koduakendele päikesetõusuga

Minu võõrustajaks on üksinda elav naisterahvas Irina, kes kasvatab oma kuueaastast poega ning käib igapäevaselt tööl politseis. Gruusias selline eluviis väga tavapärane pole kuid tundub, et mida kõrgema haridusega, seda iseteadlikumad on naised. Siin oldud aja jooksul olen suhelnud paari naisega, kes on grusiinide pereelu mudelist eemaldunud ning tulevad väga hästi ka endaga toime. Ühiskonna standardile vastav pereelu ei ole kerge, kuna tuleb kodus lapsi kasvatada, Gruusia sööke valmistada suurteks õhtusöökideks ning tegeleda igapäevaste majapidamistöödega. Hetkel jagangi korterit Irina pere ja sakslanna Sophiega ning elan omaette toas, kust vaade terrassile ning varsti-varsti valmivatele viinamarjadele.



Koduterrassi viinamarjad



Koduväravad

Nädalaga olen juba õppinud järgnevat:

Suussulav melon

* värskeid puu- ja juurvilju tuleb osta turult ning suhelda müüjatega nii palju kui võimalik vene keeles;
* jogurti laadset toiduainet ehk matson´it saab kohalikust poest, kuhu tulebki minna oma purkidega  ja tagasi saad siis täidetud purgid;
* värsked puu- ja juurviljad tuleb kohe ära süüa, sest nt arbuus oli halb juba järgmine päev;
* puu- ja juurviljad on eriti värvika maitsega ning ei vajagi väga maitseaineid nt melon lihtsalt sulas suus, kuna oli kapil seismisega maitsvalt üle küpsenud;
* poodi minnes ei tohi unustada kaasa võtta seljakotti või muud riidest kotikest, sest vastasel juhul laotakse toit erinevatesse kilekottidesse ja koju lähed umbes 5 kotiga;
* vett tuleb tarbida üli säästlikult, sest kunagi ei tea, millal otsa lõppeb, näiteks minu dušš esiteks juba ei võimaldagi meeletut veesurvet;
*trügimine igal pool järjekordades on täitsa ok, sest vastasel juhul jäädki ootama;
*kui töö juures inimesed karjuvad, siis tegelikult nad suhtlevad omavahel ja kõik tahavadki korraga rääkida.

Eelmisest nädalast on ka üks huvitav seik kui kõndisin poodi ja siis täpselt nina ees sõitis minibuss kummuli. Õnneks keegi viga ei saanud, inimesed aidati minibussist välja ja siis läks tegevus lahti. Minibussi ümber kogunes umbes 10-15 meest ja kõik asusid seda ümber pöörama. Ei olnud kellelegi vaja politseid ega muud asjaajamist, vaid kambajõuga lahendati probleem ning minibuss lükati tagasi püsti ja tänava äärde. Siin ongi nii, et kõik toimub hetkega. Ehitustegevus linnas näitab seda, et ööpäevaga võivad toimuda muutused. Töökoht on umbes 20 minuti kaugusel ja igapäevaselt kõnnin värskelt valminud teel. Nagu mul sakslannast kaaslane ütles, siis enne minu tulekut ei olnud mingitki teed veel.



Autoavarii tänaval



Teekond tööle Kura jõe äärest

Täpsemalt räägin oma nädalavahetuse seiklustest koobaslinna Vardziasse koos grusiinist taksojuhiga järgmises postituses. Lisaks sellele ootavad veel järge nii mõnedki teemad ja kui lugejatel tekib ka uusi ideid või on soov millestki arutleda, siis on kõik teemad ja mõtted oodatud. Võimalus on kirjutada siia või siis ka e-mailile. Postituse lõpetan ühe  kauni õhtuse tabatud hetkega alloleval pildil, kui kõndisin töölt koju. Eks on ikka nii, et kõigil igalpool on erinevaid igapäevaseid muresid ning sellest hoolimata tuleks korraks seisatada ja nautida hetke. Tuleb kuulata linnulaulu, vaadelda loodust, maitsta erinevaid maitseid ning ületada ennast igapäevaselt! Mina täna maitsesin Türgi kohvi, mis on Gruusias tavapärane ning avastasin enda jaoks uue lemmiku!
 

Kura jõgi ja Borjomi

Palavalt tervitades,
Liis

Minu e-mail:
liis.k89@gmail.com
Instagram:
liis.ki 

 

Gruusia projekti eellugu

Eelmine aasta jõudis esmakordselt minuni info maailmahariduslikust praktikaprogrammist GLEN ehk Global Education Network. Programmi eesmärk on kaasata arenguriikide organisatsioone ja erinevatest Euroopariikidest noori panustama oma aega maailmaharidusliku tegevuse arendamisse. Kõigi poolte koostöös peaks laienema õiglane ja säästlik maailmatunnetus. Eestis koordineerib GLEN-is osalejaid ja tegevust Arengukoostöö Ümarlaud. Minuni jõudis info terveilm.ee kaudu ja kuigi esialgu tundus küll kogu ettevõtmine kauge ning tundmatu ja kahtlesin endas, siis selle aasta alguses 2017 mõtestasin enda jaoks mida täpsemalt tähendab GLEN ja mis võiks olla minu roll selles aastases projektis. Nii ma siis otsustasin kandideerida ja võtsin selle väljakutse vastu.

Minu eesmärk on läbi praktilise kogemuse õppida ja areneda ning tunnetada maailma ja maailmas toimuvat avatumalt ning aktsepteerida seda, mis erineb minu igapäevasest maailmanägemusest. Kuna projekti üheks viimaseks osaks on ka kohalik teavitustöö Eestis, siis konkreetsemalt tahangi mõelda enam looduskeskkonnale ja sellele, et millest sõltub looduskeskkonda suhtumine ja kas see on mõjutatud ka erinevatest kultuurilistest ja ajaloolistest piirkondadest. Spetsiifilised eesmärgid tulenevad sellest, et valitud projektiriigiks on Gruusia, Borjomi-Kharagauli rahvuspark. Sealne teema läheb kokku ka valitud spetsialiseerumisega, milleks on loodusturism. Projekti kirjelduses on märgitud, et vabatahtliku eesmärk on luua loodushariduslikke programme erinevatele sihtrühmadele. Tegemist on üsna üldise sissejuhatusega, sest oma turismi taustaga olen juba teadlik, et kui oluline on fokusseerida oma tegevus põhi sihtrühmadele ja siis luua konkreetselt neile mõeldud programmid, mille eest on võimalik teenida lisaraha.

Kui antud projektis osalemine oli kinnitatud, siis järgnesid kaks suuremat rahvusvahelist koolitust Tšehhis ja Saksamaal, mille eesmärk oli avardada osaleja silmaringi ning arutleda erinevatel teemadel nt. rassism, koloniseerimine, jõustruktuurid, soorollid jne. Koolitustest lähemalt kirjutan läbi järgnevate postituste. Projektis osalemise üks tingimusi on, et lähetusse saadetakse koos tandempartneriga. See tähendab, et juba algusest peale tuleb õppida koostööd tegema, suhtlema, arvestama kaaslasega ning toetada üksteist. Minu partner on sakslanna Sophie, kes on viibinud Gruusias juba nüüdseks paar nädalat ja kohanenud Gruusia tingimustega. Tema taust on rohkem loodushariduslikud programmid, mille peaksime ühendama siis minu turismi taustaga.

 

Minu teekond Gruusiasse algas siis 13. augustil ja lendasin Riia-Kiiev-Tbilisi. Lend jõudis Tbilisisse öösel, nii et tuli organiseerida ka majutus ja transfeer. Eks Gruusiaga on seotud ka erinevaid müüte, jutte ja stereotüüpe ning kuna kohtusin ka ühe grusiinlannaga, siis avanes võimalus kuulata ka teistsugust arvamust ja nägemust Gruusiast. Lugesin samuti eelmiste aastate GLEN projektis osalenud eestlannade Kristiina ja Meriliis lugusid oma Gruusia kogemusest. Tegelikult on nii, et erinevatest eelarvamustest ja stereotüüpidest tuleb lahti lasta, minna kohale, kogeda ja nautida ning luua enda maailm ja nägemus Gruusiast. Ehk mõnes teises postituses räägin täpsemalt läbi oma isikliku kogemuse, et kuidas Gruusia siis tegelikult on.

 

Kui lugejatel on ka mingeid mõtteid teemadest mida käsitleda või millele tähelepanu pöörata välislähetuse jooksul, siis on kõik kommentaarid ja mõtted oodatud. Eks proovin ikka teatud aja tagant anda märku kui mõni uus lugu on peas valminud ja vajab paberile panekut.

 

Tervitades,

Liis